30=0? ehk Una Kambodžas

Otste kokkutõmbamine ehk selle blogi totalfinii

2009-08-14T09:24:00.000-07:00

Olles tagasi Eestis juba üle kuu, tekkisid mul lõpuks süümekad, et see blogi siin niimoodi ripakile jäi. Tõsi, see on nimelt Kambodža-blogi ehk Eesti-elu sellesse eriti ei puutu, aga Kambodža-otsad on ju ka seni kokku tõmbamata. Nüüd, kui on juba mõnda aega selge, et vähemalt lähiajal ma Kambodžasse tagasi ei lähe, kuna miski mind sinna tagasi minema ei motiveeri, võiks olla viimane aeg otste sõlmimisega tegelda, jättes mõned muidugi ka lahtiseks.

Et siis... Juba ongi see kõik üpris kaugeks jäänud. Avastasin ka, et nii mõndagi oleks kadunud juba ka unustuse hõlma, kui poleks võimalik sellesama blogi abil mälu värskendada.

Aga ikkagi... Viimased nädalad elasin seal nii meetult kiireks, et ei saanud enam aru, kas on päev või öö, sest ööd kippusid lihtsalt vahele jääma. Paar viimast ööd ei maganudki sootuks, sest peale tööde lõpetamise oli ju vaja veel nii mõnigi lahkumiseelne toimetus toimetada, nt turult viimased sisseostud sooritada, asjad pakkida, peod pidada, inimesed üle vaadata jms.

---

Alustan hoopis igati märkimisväärsest sündmusest, mis ei-tea-kuidas õigel ajal kajastamata jäi. Nimelt, 20. juunil sai Jämedast isa väiksele eesti-khmeeri plikale, kelle nimeks pandi Vanlida. Nimi on ju tore ja originaalne, aga meelde ei jäänud see mulle esimese raksuga mitte, nii et ajukurdude vahele salvestamiseks pidin appi võtma assotsiatsioonitehnika. Esiti proovisin nime meelde jätta kõlalt natuke sarnase nime, Matilda abil, aga see ikka ei töötanud. Töötav assotsiatsioonide kombinatsioon oli - palun ärgu pandagu pahaks - "vandaal-pesunaine" - esimest assotsiatsiooni taipate ilmselt isegi ja Liida oli üks puhastusoperaator keemlilises puhastuses, kus aastaid (jajaa, see minu seni pikim töökogemus) töötasin. Igatahes, seda väikest vahvat "vandaaliplikat" kaema jõudsin mina alles viimasel päeval enne lahkumist. Kuna mul fotokat enam polnud, näppasin pildid Facebookist.

Vanlida äsja koju saabununa

Vanlida ühekuusena

Vanlida ema

Vanlida isa

Muide, eesti-khmeeri lastele peaks ühe teise Sihanoukville'i perekonna poolt peagi olema järge oodata. Eesti poolt esindav peasüüdlane, Kaido, on imekaunist Mattusest paremat kätt näha siin...

---

Nõndaks. Puhta dokumenteerimata on veel paari eesti tüdruku külaskäik.

Algatuseks üks hädavajalik asi, mille nad baarile kinkisid ja mis seal ka igati esindusliku koha leidis...

Ja siin on nad ise - Kati ja Brigita - koos Mattusega
Kati, muide, oli minu sealviibimise ajal ainus eestlane, kes jõudis meile kaks korda külla.

Oo, kui peen ta sebra seljas välja näeb, või mis?

Paraku jäi minu suhtlus nendega seekord väga kasinaks, sest tüüpiline olukord oli selline...
Nimelt, kui hoolega vaadata, siis võib tagumises lauas näha ühte kogu, kes olen mina, oma Exceli-tabelite maailmas, ümbritsevate suhtes üsna akontaktne.

Siin üks vaid sutike selgem asitõend...
Või kui ma ei istunud oma tabelite taga baaris, millise eeliseks oli asjaolu, et sain vajalikku infot operatiivsemalt kätte, siis kontoris. Viimane tähendas muidugi veelgi suuremat antisotsiaalsust.

Nii et harva tuli ette sellist olukorda...

---

Kuna istusin viimastel nädalatel siiski palju baaris ja Vika juures kino ees, sidumistoolis, siis mõningate toredate inimestega ma siiski suhestusin. Üldiselt eeldas see, et ma baaris oma nina tabelitest tõstaksin või sidumistoolis valutavad haavad ja töömõtted natukesekski kõrvale heidaksin, teise poole initsiatiivi. Kui ma ühtelugu baaris asjatasin, siis võis mind ümbritsevatest kaustadest ja paberihunnikutest ju lihtsasti taibata, et minu poole võib mõningate murede-küsimustega pöörduda küll. Mõni jälle alati aasis mu kallal minust möödudes, mõistmata, kuidas võib keegi, tohman selline, Sihanoukville'is, kus teised ümberringi puhkavad ja pidu panevad, aina töötada, küsides, näiteks, kas ma olen sinna naelutatud, kas ma viimaste päevade jooksul sealt üldse liikunud olen vms. Eks mõnega tekkis siis ka pisut pikemaid konversatsioone.

Ühed mu viimaste aegade lemmikud olid Jim ja Jim. Olles ise varem Sihanoukville'is viibinud, oli ukraina-iiri päritolu USA politseinikust piraka kapi kujuga ja vallatute väikeste vuntsidega isa toonud oma kiilal pealael siiliharjaga 12-aastase poja sellesse narko- ja seksturistide mõnupaika eluga tutvuma. Suht kummaline, või mis? Nähes aga, kuidas isa pojaga suhtles, teda igale poole kaasa võttis ja kuidas nad koos kõige üle vägagi täiskasvanulikult ja mõistlikult arutlesid, isa käsi vahepeal poissi julgustav-tunnustavalt patsutamas või poja pead silitamas, jätsid nad mõlemad väga sümpaatse mulje. Millegipärast läheb mul selliseid vanemlikke suhteid nähes süda kohe päris härdaks tegelikult. Kui ma ühele sõbrannale rääkisin, kuda ma olevat vanemale Jimile kangesti tema esimest girlfriend'i meenutanud, aga olevat kahtlemata märksa meeldivam, küsis see sõbranna, et kas ma siis tõesti pole midagi kuulnud üldlevinud pick-up line'idest. Hea küll, võimalik, et too vanem Jim minuga ka kergelt flirtis, aga igatahes osutus ta meeldivaks ja huvitavaks vestluspartneriks - küll sai Kambodža-elu sinna-tänna lahatud, küll kõneldud suhteist ja eraelulisemaist asjust. Muu hulgas tuli kõne alla, et naist ei ole tal kaasas seetõttu, et naise jättis ta juba aastaid tagasi sootuks maha, kuna pärast abiellumist vajus too üha enam ja enam teleri ette ega mõistnud mehe soove aktiivselt maailmaga tutvuda, rääkimata viitsimisest ise midagi kaasa teha. Küll aga olid lapsed isaga ühes paadis. Ja nii jäidki nad isaga, kellesugune, nagu mulle paistis, oleks tõesti iga lapse unistus. Mulle tundus ta sellise parimas mõttes alfa-isasena. Jah, ju ma tõesti isegi pisut kiindusin temasse. Aga kõik jäi kahtlemata igati sündsuse piiresse.

Mõningaid tutvusi tuli ka sidumistoolist, kus seansid venisid aina pikemaks, sest Vikal olid haavade puhastamise ja sidumise sekka piiikad-pikad jutud rääkida, mis tähendas ka emotsionaalset žestikuleerimist. Tal oli tõesti huvitavaid lugusid, aga kuivõrd ta suurt ei hoolinud, kui palju tema jutust kuulajaile tegelikult kohale jõuab - ja suur osa pingutustele vaatamata siiski ei jõudnud -, väsitasid need mitte kõige tulemuslikumad pingutused vahel päris rängalt. Igatahes olid inimeste vood seal sidumistoolis viibides päris ulatuslikud. Peamiselt oli tegu kinoklientidega - sellepärast me seal kino ees ju istusimegi, et Vika müüs seal kinopääsmeid -, aga ka mõningate lihtsalt Vika tuttavatega. Tekkis küsimus, kas minusugune haavatu kino ees pigem meelitab või peletab kliente. Kes seda täpselt teab, aga pidin hiiglama palju kordi seletama, mis muga ikka juhtus, ja võtma vastu kaastundeavaldusi. Ühele inimesele ütlesin lõpuks: "Kui päris aus olla, siis ma ei istu siin sellepärast, et kõik mind haletseksid," tabades alles hetk hiljem, et inimene võis selle peale ka pisut solvuda. Igatahes, mõned jäid regulaarsemalt tiirlema.

Ühel hommikul kell 6 - kopsis keegi mu üürikodukese uksele. Küsisin unesegasena esiti eesti keeles, kes seal on, adumata, kus ma üldse olen. Saanud ingliskeelse küsimise peale küll vastuse, ei viinud ma ikka otsi kokku, aga söandasin ukse siiski avada. Kanäe, üks kodanik "sidumisklubist". "Ahah-ahah..., hmm..., ahsoo..." Kuigi ma tavaliselt tõesti kella kuueks juba ärganud olin, mida ilmselt sellegi kodaniku kuuldes kõnelnud olin ehk mistõttu see sellisel kellaajal ilmuski, teades, et ülejäänud aja veedan ma niikuinii tööl, - nii ta mulle kõneles -, olin ma sedapuhku siiski veel täitsa läbi, sest Vika oli mind oma absoluutselt ülitänuväärse ravitsemise juurde käivate lugudega eelmisel õhtul siiski puhta ära kurnanud ning kõik see oli lõppenud tükk aega pärast keskööd. Kodanik vabandas ja uuris, kas ma magasin ja kas ehk olen veel jätkuvalt unine. Jah, magasin, ja tõepoolest, olin tegelikult küll. Nii ma siis magasin veel oma tunnikese, temal lubasin tema sooviavalduse peale istet võtta ja oodata. Ei no päris koomiline, aga samas, kokkuvõttes ju päris tore - kodanik osutus lõbusaks, viisakaks ja hoolitsevaks selliks ning tõtt-öelda ei olnud selliseid viimasel ajal mu ümber just palju. Palju meile suhtlusaega ei jäänud, sest loomulikult olin ma nii neetult igav ehk "pidin" ikka aina töötama ning jäin alati tunde hiljaks. Igatahes rääkis ta esimesest päevast peale, et lähme kuskile mujale reisima - nii kuukeseks, näiteks, - niimoodi, et ma ei töötaks, vaid lihtsalt puhkaks ja naudiks. Üldiselt ma ignoreerisin seda juttu kuni viimase ajani, aga nüüd, kui ta seda ikka veel räägib... - no vaatame, vahest lähengi. Seis on põhimõtteliselt sama kui enne Kambodžasse minekut ehk suht null. Teisalt, samuti, olen ma ju vaba ja teen, mis tahan, - ajeee!

Hmm, põhimõtteliselt polnud mul sest viimasest plaanis kirjutada, aga samas, miks ka mitte - avalik naisterahvas, nagu ma end juba ammu olen ise tituleerinud.

---

Mitte ei saa mainimata jätta ka minu viimase paari kuu lemmiksöögikohta Victory Hillil - india köögiga Maharajat - jajah, samanimelist kui Tallinnas, aga ilmselt võrratult palju soodsama hinnaklassiga, samuti hulka tagasihoidlikumat ja miniatuursemat, ent menüüraamat oli päris paks ning teenindus väga püüdlik, viisakas ja sõbralik. Pakistani onud ise elasid seal teisel korrusel, nii et põhimõtteliselt käisin neil külas. Enamasti istusingi seal ainsa kliendina. India köök on üldiselt väga nämma, kui oleks vaid võimalik õlikoguseid tibagi vähendada... Kui ma pärast oma motoõnnetust sinna teatud pausi järel uuesti ilmusin - mõnda aega oli vist ikka tiba kõhe sinna rolleriga sõita -, olid onud hiiglama õnnelikud, ning kui veel kuulsid, mis põhjusel ma vahepeal eemal viibisin, siis keeldusid mult toidu eest üldse tasu võtmast.

---

Mis siis veel? Et jah, viimasel päeval jõudsin teha ikka veel natuke tööd, sooritada turul sisseoste, käia kiirkatsikul, nagu mainitud, ja Aiy sünnipäeval, veidi enne keskööd alustada pakkimist ja pärast selle lõpetamist lahkumiseni ehk kella kaheksani hommikul pidutseda. Ja siis järgnes 32-tunnine teekond Sihanoukville-Phnom Penh-Bangkok-Helsinki-Tallinn, mis oli pikitud ootetundidega. Jaburamad neist olid 7 tundi Helsinki lennujaamas, mille sisutasin vaheldumisi "Rehepappi" lugeda punnides (mille viisin enda kallal sunnimeetodeid rakendades lõpule Eestis - no ei istunud see mulle isiklikult, aga selle olulist kohta eesti kirjanduses ei saa siiski eitada) ja üsna edutult magada üritades.

Ahsoo, Phnom Penhis oli mul lõpuks täpselt nii palju aega, et jõudsin tuk-tukiga sõita linnast välja Choeung Ek'i, mis on enim tuntud paik neist paljudest, kus punaste khmeeride ajal (1975-1979) inimesi notiti ja mida nimetatakse koondnimetusega The Killing Fields. Ümmarguselt räägitakse tavaliselt vähemalt ühest viiendikust ligi 7-miljonilisest rahvastikust punaste khmeeride režiimi tõttu hukkunust. Neist otseselt hukati vähemalt 200 000 inimest; ülejäänud surid kas nälga, miini otsa jäädes või muudesse haigustesse-hädadesse, mida seostatakse ka otseselt selle režiimiga. Tapetud maeti massihaudadesse, mille pidid vaevatud ja nõrgad tapetavad vahel ise kaevama, mistõttu said need üsna madalad. Et kokku hoida laskemoona, hukati haamrite, kirveste, labidate ja bambuskeppidega. Ohvriteks oli loomulikult eliit - kõik, kel tuvastati mingeid sidemeid eelmise valitsuse või mis tahes väliskodanikega, intellektuaalid ja professionaalid. Kuulu järgi olnud prillikandmine kui harituse ja elitaarsuse tunnus piisav argument elimineerimiseks. Hukatute hulgas oli ka palju lapsi. Choeung Ek'is notiti ligi 17 000 inimest. 86 massihauast tuvastati 8985 inimese surnukehad.

Massihauad Choeung Ek'is

Inimluud Choeung Ek'is

Selles Choeung Ek'i budistlikus stupa's on 5000 inimese pealuud, mis on klaasi tagant osaliselt vaadata ka turistidele.

Põjalikum ringivaatamine pealinnas - nii kummaline kui see ka pole - jäigi mul sootuks tegemata. Sattusin sinna kokkuvõttes küll kuus korda, aga ikka vaid läbisõidul. Ega seal vist väga palju vaadata olegi - pealiskaudse vaatluse põhjal võib öelda, et tegu on tõelise hurtsikulinnaga, mida sellisena justkui keerukas linnaks nimetadagi.

Näiteks, selline hoone...
... on sealses üldises linnapildis juba nagu imeline loss, sest valdav osa "hooneid" on umbes taolised...
Muide, kaunis vaevaline oli selliseid pilte siia ülespanekuks netist leida, sest turismiväljaandeis sääraseid eriti ei esine, kuigi just need on tavalised. Rohkem eksponeeritakse kuningapaleed (mille võite ise üles otsida) turukaupu ja kuivõrd tänavavaated räpasest hurtsikumajandusest nagu eriti reklaamida ei kannata, eksponeeritakse rohkem üldse inimeste fotosid - tõsi, nendegi välimusest võib teatud üldistusi keskkonna kohta teha, kuid arvukad lausa sandid, keda ka kõikjal näha võib, on muidugimõista siiski ära tsenseeritud.

Natuke rohkem vaimlist ja kultuuraelu kui näiteks selle riigi peopealinnas Sihanoukville'is peaks Phnom Penhis ju ometi olema (näiteks, kusagil, kas või põranda all, kui nad tõesti muidu lausa keelatud on, peavad ju mingid alternatiivsemat muusikat, st mitte seda imalat jama, mida telekanalitest karaokena näidatakse, viljelevad noortebändid tegutsema), ent see jäi paraku tabamata. Sihanoukville'i-elu pealt ütleksin, et rohkem kui kultuurilisi erinevusi kogesin kultuuri- ja vaimlise elu puudumist, mis samuti teatud kohanemisraskusi tekitas - sealjuures aja möödudes üha enam. Aga kultuurivaegus ei ole muidugi ka mingi ime, kui eliit alles 30 aastat tagasi hävitati. Ja teiselt poolt, olnuks mul enam mahti ja pealehakkamist uurida ja kaevata, küllap oleks üht-teist ikka leidnud ka. Igatahes, kui ma koju jõudes millaski teleka avasin, jäin selle kasti ette tükiks ajaks kui naelutatult - nii põnevad kultuurisaated tundusid olevad, et olin vaimustuses. Parasjagu tulid järjest saated Tartu Muusikapäevadest (kus Blacky tegi hämmastavalt suurepäraseid kavereid vanematest isamaalistest lauludest, nt Kunileiu "Mu isamaa on minu arm" oli super, ja siis oli veel mingi senitundmatu artistiga sama tundmatu bänd HND, mis oli vähemalt sama hea) ning Jaanus Rohumaast (kelle jutt oli täiesti ootuspäraselt huvitav).

---

Nii, aga kui ma Tallinnasse jõudsin... Oh sa püha puuks, kus oli Tallinnas alles külm - keset suve - 5. juulil! Ma olin lennujaamast otse laulupeole suundumiseks välja valinud rahvuslikes toonides suvise komplekti lühikestest pükstest ja lühikesevarrukalisest särgist, aga arvestades asjaoluga, et järgmisel ööl esines Eestis isegi öökülma, osutus see muidugi täiesti sobimatuks. Ema ja vanaema leidsin lauluväljakult esimestena käsitöömüügileti tagant vaevata üles. Vanaema koukis kotist kohe spetsiaalselt mulle valmistatud kartulisalati ja oma peenralt nopitud maasikad välja ning pani mu sööma - sellised need vanaemad on.

---

Eestisse naasnuna pidin kole palju aru andma, miks ma pidevalt üle 30-kraadisest kliimast naastes sugugi pruun ei olnud. Olgu need argumendid siin nüüd kõigile puust ja punaselt ära toodud. Ma viibisin viimastel nädalatel peamiselt katuse all ja seda järgmistel põhjustel: olin töine, haavatud ja päiksepaiste oli olulises osas asendunud juba "duššidega".

Teine tavaline küsimus oli: kas olen nende Kambodžas elatud peaaegu 5 kuud üldiselt rahul või ehk kahetsen midagi? Vastus: mitte põrmugi ei kahetse.

---

Mis puutub haavatusse ju muudesse motoõnnetuse tagajärgedesse, siis Eestisse naasmise ajaks olid kõik kärnad vist juba kenasti armidega asendunud. Küll aga diagnoosis meedikust sõbranna Monsa mul võimaliku rindkeremõra, mis andis endast märku kõige enam nende arvukate oigamapanevate embuste ajal, millega mind Eestis kostitati. Teiseks, nimmepiirkond, mida ma aastaid tagasi vigastasin ja mis toona lõpuks kondiväänaja abiga enam-vähem paika sai, teadvustab end jälle - üsna pidevalt ja mitte just kõige meeldivamal moel. Ja nähtavasti oli mõra ka selles suures varbas, mida juba esiti kahtlustasin ja mis nüüdki veel tunda annab. Tõenäoliselt ei tulnud talle kasuks, et järgmisel päeval pärast naasmist siirdusin marsruudile Võsu-Kunda varvastele suruvate matkasaabastega rannikut võtma ning pärast selle finaali, järgmisel päeval, - palju õnne! - määrati mind Gea-Jaani pulmas karutantsitajaks ehk pidin hoolitsema selle eest, et kõik mehed tantsiksid. Andsin oma parima, aga vot pärast seda ma küll oma nädal aega peaaegu üldse voodist ei tõusnud. Aga vähemasti lõpuks ometi oma koduvoodist - mis siis, et täielikust romust ja ümbritsetuna totaalsest tohuvapohust - asjad olid kohvritest-kottidest-kappidest täiega laiali laotatud - graafik oli sinnamaani ju tihe.

Rõõmustav oli see, et Aaro kingitud kindlustuspoliis osutus täiesti asjakohaseks. Kui hiljem Danielalt üht-teist huvitavat kuulsin ja mulle ka see poliis meenus, otsustasin lõpuks siiski politseis ära käia. Juba eelnevalt selgus, et minu õnnetus toimus praktiliselt politseijaoskonna ukse all. Ja Daniela oli vahepeal linna politseišefilt (kellega Daniela, nagu selgus, vahel napsitas) kuulnud, et seda õnnetust oli šeff isiklikult pealt näinud. Küll ei olnud too õnnetuse juures silmanud Danielat. Igatahes, just tema läkitatud olevat olnud see politseinik, kes naksti sündmuspaigale jõudis, automaat õlal ja mokk töllakil. Selles valguses - kui on tutvusi politseis - võiks selle asutusega ju isegi üritada mingeid asju ajada, arvasin, aga ega sestki suurt tolku olnud. Kui reedese päeva lõunal koos Danielaga jaoskonda läksime, oli šeff juba jooma siirdunud ja kutsus meid sedasama tegema, selleks polnud meil aga mahti ega huvi. Ega ma ei kohanud teda ka lahkumisnädala esmaspäeval uuesti üksinda jaoskonda minnes - Daniela oli siis lastega juba San Franciscosse lennanud -, aga vähemasti sain oma avalduse tehtud ja selle alusel hiljem ka materiaalsed kahjud hüvitatud. Asi seegi.

---

Veel üks Kambodžaga seotud seik. Mu Tartu juuksur lõi kaht kätt kokku, kui mu Sihanoukville'i turult leitud "juuksuri" poolt pöetud ja viimasest küll sõltumata asjaoludel hõrenenud karvkattega pead nägi. Loomulikult ei olnud turujuuksuri teostatud viivu väldanud tšik-tšik-tšiki tulemuseks just ühtlane soeng - salgud said ikka igaüks isemoodi pikkusega.

---

On vahva, et nii mõnegi Kambodžas kohatud inimesega on mingi suhtlus säilinud. Mitmed on mulle ise kirjutama hakanud - kahtlemata on see meeldiv. Näiteks, üks iirlane kontakteerus esmakordselt pärast nelja kuud just hiljuti - leidis kusagilt lipiku mu blogi- ja meiliaadressiga, mille arvas juba kaotanud olevat, ning kirjutaski - tore üllatus. Ja mul on lisaks teadmine, et mitmel pool maailmas olen nende kontaktide tõttu oodatud külaline. Loodetavasti säilivad need edaspidigi ja loodetavasti saab nii mõnigi kontakt veel ka värskendatud. Värskendamine käib, näiteks, vahel nii: leiad Kihnu saare Kurase baarist - ennäe - Sihanoukville'is kohatud pärnaka Lauri, kes minu mäletamist mööda enne sügist Eestisse jõudma ei pidanud, vahetate mõne sõna ja embate.

---

Üks asi, mida ma enda kohta Kambodžas avastasin: olen õppinud end konkreetses võitlusolukorras üsna hästi ja tasakaalukalt mobiliseerima, nii et ise naudin asja. Mingi kiiks? Masohhism? Ma ei tea, võimalik, aga kui säärast olukorda ei ole, on mul tegelikult hulka keerulisem motivatsiooni leida ehk lihtsasti tuleb peale olemise talumatu kergus ehk - paradoksaalsel moel - raskused on justkui kergemadki taluda kui kergus. Praegu olen uue võitlustandri ehk motivatsiooni otsinguil. Auuu?

---

Kuigi kommentaarid siin blogis olid kasinad, selgus, et mõni ikka viitsis mu vahepealset grafomaaniat jälgida. Huvitaval kombel sattus seda lugema ka vähetuttavaid ja päris võõraidki inimesi. Mõni isegi üritas mulle selgeks teha, et pean kindlasti raamatu avaldama. Ah, teid, meelitajaid!

Kahju küll, et ma varem Google Analyticsit kasutama ei hakanud. Siis olnuks mul lugejate kohta hulka parem ülevaade. Aga hämmastaval kombel on alates 27. juulist, mil selle vidina paigaldasin ja kui ma juba 25 päeva polnud siia mitte kui midagi kirjutanud, eilseni blogi külastajaid 71, külastusi 141 ja page views'e 226 - uskumatult palju mu meelest. Blogspotist endast sain seni infot vaid minu profiili kiikajate numbri kohta, mis on tänaseks 400, aga see ei näita vist eriti midagi.

Igatahes oli see blogipidamine ju päris huvitav kogemus ning leevendas mingil määral Sihanoukville'is pealekippuvat vaimlist vaegust. Võib-olla jääb see minu esimeseks ja viimaseks blogiks, mis nüüdseks on jõudnud lõpuni. Aga samas, ei või iial teada...

Tänud tähelepanu ja kaasaelamise eest!

Kohtumiseni Eestis!

2009-07-02T06:13:00.000-07:00

Kui te arvate, et ma need kaks viimast nädalat aina haavu olen lakkunud, siis eksite üsna rängalt. Tõsi, esiti ei saanud ka haavu päriselt ignoreerida, aga nüüd on need peaaegu minevik - suuremad ebavajalikud augud on kinni kasvanud, kärnadki kadunud. Olen igatahes täitel tuuridel toimetanud ja otsi kokku tõmmanud ning mitte pole mahti saanud siia kirjutada, kuigi tahtnuksin ja kirjutada oleks ju paljustki. Eks kajastan neid viimaseid nädalaid siis juba Eestis olles. Küll kindlasti mitte veel järgmise nädala jooksul, sest siis veedan kvaliteetaega märkimisväärse osa oma supersemudega, seljakott seljas, mööda rannikut kõmpides, lõket tehes, telgis lömitades jne ja nädala lõpus Geakese-Jaanikese pulmas. Oi, nüüd ma juba tõsiselt igatsen kõike seda!

Arvestades viimastel nädalatel üksikuid magatud tunde, peaksin olema kokku kukkumas, aga selle asemel kavatsen lõpetuseks natuke pidutseda ka. Ja asjad ju vajavad pakkimist... Ja tegelikult ei ole mul Bangkoki jõudmiseks veel pileteidki hangitud... Aga luban, et homme saab kõik korda, vähemalt enam-vähem... - pestud-kustud-kammitud, pakitud, piletid muretsetud, pidu peetud ja mis seal salata - ikkagi on ka homme plaanis veel natuke töine olla. Ühesõnaga, plaanid on suured. Ja peavadki ju olema. Eks näis, mis välja tuleb.

Teadmiseks: telefon mul Eestisse jõudes otsekohe ilmselt ei tööta, kuna dokumentidest ilmajäämise tõttu ei õnnestu mul SIM-kaarti siin viibides reaktiveerida, aga küll kõik laabub, paanikaks pole põhjust jne.

Lõpetuseks, palun jagage natukegi mu rõõmu. Yessssssssssssss, I did it! Ma olen neetult õnnelik hetkel - peamised töised eesmärgid, mida täita oli võimalik, said mu enda hinnangul enam-vähem täidetud - nii uskumatu, kui see ka pole, või nii vähe või palju, kui keegi teine sest hoolib. Kuigi ma armastan oma ligimesi ja paljutki siin ilmas, elan ma eelkõige ikkagi iseendale ja mulle tundub, et praegu on põhjust mõningaseks rahuloluks endaga. Muide, kurta ei saa ka eraelu täieliku puudumise üle. Ühesõnaga, kõik on lihtsalt bueno. Juhhuuu! (Ilmselt on see eufooria tingitud ka magamatusest, aga mis pagana vahet seal on, kui on lahe olla.)

Ja juba olengi peaaegu kodumaal... Lauluväljakul ja matkamas ja sõprade kaitsva tiiva all ja stuudios salvestamas ja kõikvõimalikel uutel jahimaadel, mis iialgi otsa ei lõpe, - küll ma juba oskan need üles leida.

See you soon!

Ja Kambodžale - tänud nende arvukate ekstreemsete elamuste eest! Uskumatu maa ja uskumatud inimesed ikka - midagi pole öelda. Peaaegu nagu ühes päris lahedas viinareklaamis - mitte et mulle alkoholi promomine sümpatiseeriks -, aga selle maa sa siiski leiad kaardilt. Võid kohalegi tulla. Isegi mõnuainete abita. Ja mõnuaineid võid ohtralt tarvitada juba koha peal...

Ei, nüüd tõesti kõik tänaseks.

Head võitu, head jaani!

2009-06-23T08:25:00.000-07:00

Üritan minagi siin aastaringi igapäevaselt 11-tunnises kottpimeduses ette kujutada seda Eesti valgeimat ööd ja lõkkevalgust. Midagi sellist siin küll ei näe, aga lähen vaatan üle tüki aja, mis siin meie rannas toimub. Vahepeal käisid jutud, et peaministri provva on siia kobinud ja kardeti, et ehk igaveseks, mille mõjul see turismilinnake ilmselt pankrotistuks - kes siia siis ikka nii väga tuleks, kui öösel rannas pidu ei saaks. Aga ju on provva õnneks ikkagi sedapuhku taas lahkunud. Nii et paras aeg meelde tuletada, milline see meie rand siin välja näeb... Mingit viisi pean ju minagi väiksel moel jaani pidama.

Helistage mulle jälle

2009-06-20T03:05:00.000-07:00

Mul on taas telefon. Kehtib viimati kehtinud tel.nr ehk Kambodžast helistades 016 368 011, mujalt +855 16 368 011.

Intsidendi järelkaja

2009-06-17T16:37:00.000-07:00

Pärast eilseid väikseid vintsutusi ja magamasaamist kella ühe paiku eelistanuksin põõnata pisut kauem kui kella poole viieni, ent peale kõue kärkimise-paukumise ja välgu hüsteerilise sähvimise, millest ma enam eriti välja ei tee, hakkas poole viie paiku minu majakese eeskojas prõõkama-räuskama mingi kohalik keskmiselt mehise häälega kodanik. Olles seda haukumist paarkümmend minutit talunud, sikutasin endale särgi selga, liipasin uksest välja, täheldasin neljaliikmelist seltskonda, kuhu kuulusid ka meie turvamees, üks teinegi umbkeelne hotellikrae ning muidugi ka põhiräuskaja ise, kes pealiskaudse vaatluse tulemusel osutus hoopis naiseks... või siis ladyboy'ks, millest viimane on tõenäosem - kindluse saavutamiseks tulnuks püksi kiigata -, ja küsisin: "What is going on, is everything all right?" Räuskav tädi pidas korraks pausi ja hotellikraaded vabandasid - niipaljukest nad inglise keelt isegi tonkasid, mis oli suur saavutus, - aga kui ma ukse sulgesin, jätkus prõõkamine veel mõnda aega. Siis ma juba tuvastasin, et mu varvas oli ka parajalt valu tegema hakanud, neelasin ühe valuvaigisti, kuid sõba silmale igatahes enam ei saanud. Voodis ärkvel olles aega surnuks lüüa tundus ka totter, nii et ajasin aga kargu alla ja olengi taas kontoris.

---

Eilse intsidendiga seoses meenusid vahepeal veel mõned seigad. Kõigepealt, tohmanile kohaselt kandsin kotis kaasas ka pangakoode, mistõttu valmistab raskusi pangaga ühenduse saamine krediitkaardi sulgemiseks, ning peale mu rendikodu võtme, kus suurelt peal mu majakese number, ka motelli nimekaart, mis tekitas väikseid "lootusi", et peagi võib mul "au olla" minu koti uute omanikega taas kohtuda. Ülearu vaimustav see just ei tundunud.

Läksin siis koju uurima, kas mind ennast ikka veel sisse lastakse. Ingliskeelne kommunikatsioon kohal olevate hotellifunktsionäridega osutus paraku võimatuks, mistõttu oli nende funktsioon seal pisut ähmane, aga õnneks on olemas ka kehakeel, nii et võtme ma sain. Väljaselgitamine, kui turvaline meie turvamees ikka on, ja teavitamine sissetungiohu tõenäosuse suurenemisest - see kõik osutus võimatuks missiooniks isegi mulle kui ülisuurele kehakeelespetsialistile (tervitan siinkohal vahemärkusena Sillit). Vot ei tea, ehk oleks alakehakeelest rohkem abi olnud, aga see relv jäi seekord käiku laskmata. Nähes minu veel sidumata haavu, pakkus lapsik onkel mulle tiger balm'i, mis on midagi sinnakanti nagu vietnami salv ja on iseenesest paljude asjade vastu väga hea. Aga kas keegi kujutab ette, et seda võiks veritsevatele ja mitte päris puhastele haavadele määrida? Mina ei kujuta; tema ilmselt kujutas või siis soovis mu kärvamist.

Kui mu ukse all varahommikul jamaks läks, käis peast läbi seegi mõte, et ehk on minu residentsi esimesed külalised lõpuks ometi kohale jõudnud, aga tuhkagi - siiani pole mu kodu mitte üks hingeline väisanud. Oot, tegelikult, siin budistlikul maal on prussakad-sipelgad-gekod ja muud satikad ka ehk hingelised olendid... Sellisel juhul olen ma siiski päris populaarne. Samas mitte üleliia külalislahke - ka eile koju liueldes-lääbates (esimest rolleri seljas, teist jalgel) olin ma piisavalt vilgas ja juba ka vilunud, tabamaks paari suuremat prussakaisendit. Selle tarvis on mul spetsiaalne mõrvaplätu, mis leidis endale uue tänuväärse funktsiooni pärast seda, kui ta paariline oma kuulsusetu otsa leidis. See selleks.

Eilse peamise intsidendi juurde naastes... See oli esimene kord siin viibitud enam kui nelja kuu jooskul, kui söandasin pimedas sõitma minna, pimedal ajal üksinda lonkinud pole hoopiski mitte. Arguse ületamine on ilmselt pigem positiivne, arukuse puudumine aga mitte nii väga. Ise ma olen muidu see, kes sageli meie külastajetele sõnad peale loeb, et nood oma belonging'utega eriti hoolsad oleksid ja võimaluse korral mingeid üle-õla-kotte üldse kaasa ei tariks, manitsedes veel, et kaasas maksab kanda võimalikeks lähiaja-vajadusteks ainult kõige hädapärasemat. Ometi kandsin mina ikkagi seda vanaemalt saadud kotti. Ja kuigi selle rihmast olid läbi pistetud nii mu pea kui üks käsi ja kott ise paiknes mu kõhul, mitte ei töllerdanud külje peal, ei olnud sest siiski abi. Võib-olla jättiski see just eriti ahvatleva mulje - et ju peab kotis ikka midagi väga väärtuslikku olema. Aga ma imestan nende - jah, neid olevat olnud kaks, nagu Daniela pärast ütles, - kotkasilma, et nad niimoodi pimedas selja tagant ära nägid, et mul rihm ümber. Eks see ole pikaajalise harjutamise tulemusel sugenenud vilumus.

Vahest suutnuksin rünnakust hoiduda ka sel juhul, kui säilitanuksin maksimaalse valvsuse, aga seeliku tõttu, mis oli siis just hakanud ette kujutama, et tema kandjaks on Marilyn Monroe, oli see natukene hajunud - nihelesin, üritades seelikut istme ja tagumiku vahele pressida, ning ei jälginud tahavaatepeegleid enam nii hoolega kui tavaliselt. Nõndaks pidigi loll turist oma palga saama. Ja isegi veel vähe sai.

Sellel maal lihtsalt peab arvestama, et leidub omajagu kohalikke, kes on nõus potentsiaalse paarikümne dollari eest ka tapma, kui seda vaja peaks minema, - selline kotinäppamine võib samuti vabalt surmaga lõppeda, näiteks kui taganttulev auto sust üle sõidab, sellal kui sina seal pimedas maas piruetitad, - ja iseäranis madalhooajal, mil siin on eriti kitsas käes, kuna western'eid ehk põhilisi teenimisallikaid on siis ju vähem. Western-inimene pole suure osa kohalike jaoks mitte inimene, vaid lihtsalt liikuv dollaripuu - tema ainuke funktsioon on raha jagada - vabatahtlikult või mitte. Teisest küljest, mis on suure, ehk isegi valdava osa kohalike jaoks üldse töö?

töö = teenimine = raha hankimine võimalikult kiiresti mis iganes

minimaalset (füüsilist ja eriti vaimset) pingutust nõudval moel

Ehk säherdune kaalutlemisvõime puudub sootuks, et äkki on vahel ka nii, et kui täna natuke rohkem panustada või leppida tsipa vähemaga, võib homme rohkem saada. Kui inimene on otseses mõttes näljas - ja eks paljud on ka -, võib seda mingis mõttes ju isegi mõista, aga ega kõik tapmisvalmid ikka ei ole ka. Ühesõnaga, sa oled vähemalt sama loll kui keskmine kohalik, kui sa nende arusaama tööst lahti ei jaga ja sellega ei arvesta.

Kui nüüd ikka ja jälle ponnistada sündmuste käigu juurde tagasi tulla... Nii, vahepealsest ma juba rääkisin... Kui ma soovisin intsidendipaigast vaikselt tagasi sõitma hakata, oli kohalike piiramisrõngast läbi tungida võrdlemisi keerukas. Selliste "õnnetuste" korral, mis siin just pehmelt öeldes harvad pole, lendab hetkega kohale hulgaliselt kohalikke - nagu ikka kärbseid sita peale. Nõndaks otsustas suurem osa selle õhtu võrdlemisi heavy traffic'ust enne punktist a punkti b jõudmist minu vahetus ja kütkestavas läheduses peatuse teha. Loomulikult ei tulnud keegi selleks, et abikätt ulatada. Imeväel oli kohe ligi ujunud ka üks politseinik, automaat üle õla, aga lihtsalt passis temagi, nagu teised, ülemised mokad sama töllakil kui Efka alumised (vabandan, kui kellegi jaoks liiga brutaalseks kisub, kuid sellised on meie vastastikused armuavaldused Efkaga, peate siiski leppima), ja mitte ei tahtnud oma motikat eest lükata, et ma minema pääseksin. Kahjuks ei osanud ma veel khmeeri keeles vabandada, et suutsin neile sedavõrd igavat vaatemängu pakkuda - pisaraid ja väikseid šokivappeid Daniela puhul küll esines, aga verd oli paraku vähe, okset ega sitta tegelikult üldse mitte, nii et valmistasin kärbestele siiski pettumuse. Ei, nii naiivne turist ma tõesti ei ole, et siin abisaamiseks politseinikuga mingisse keskustellu laskuda; seda enam, et mul polnud hetkel ju enam sentigi. Aga tulema ma sain ja tagasiteel ei juhtunud enam ühtki intsidenti - olin suurema osa oma ihaldusväärsusest kotist ilmajäämisega minetanud ehk huvi mu vastu oli lahtunud. Kui kahju.

Asusin siis haavu lakkuma ehk puhastama, jagades sinna-tänna mõningaid seletusi ja teadagi, peagi tulin siia kribama. Ühe meeldiva asjaoluna meenus, et peaaegu oleksin helmet'i maha unustanud, aga õnneks tuli siiski viimasel hetkel meelde see pähe installeerida. Ma küll ei mäleta, et ma peaga mingi obaduse oleksin saanud, aga võimalik siiski, et kaotanuksin kiivrita osa oma juba üsna karvutust skalbist, mis polnuks küll enam kuigi suur esteetiline kaotus, mõnevõrra valulik aga ehk küll.

Pärast kohtasin Vikat ehk Ukrainast pärit Viktoriat, kes töötab meie kõrval, kinos, ja kes arvas, et mu kriime tuleb ikka hoopis suurema hoolega puhastada ja need siis ka kinni siduda ning võttis selle ülesande enda kanda. Ja seda suurima hoole ja pühendumisega, mida keegi ette suudab kujutada. Ta tõi kodust vahendid ja tegeles muga paar tundi, nii et järgmine kord kuku või vabatahtlikult motikaga külili. See pagana hapnikuvesi või ma-ei-tea-mis tegi tegelikult peaaegu põrgulikku valu, mida ma käntsa käies ega ka enne tohterdamist küll ei tundnud, aga vaadata leekivate silmadega võluvat Vikat enda kallal toimetamas, sealhulgas haavadele peale puhumas ja lohutavalt ning tõepoolet valuvähendavalt mu jäsemeid hoidmas, ning kuulata tema väga kiiret ja mitte just eriti selget, ent kirglikku vaheldumisi inglise- ja venekeelset jutuvada, mille verbaalne pool, tõsi, mulle suuremas osas küll pärale ei jõudnud, oli vägagi kosutav ja turgutav. (Oh, jälle kukkus maruvahvasti välja, eks. :P) Ma olen üsna veendunud, et vabal ajal lendab Vika salaja ringi luua seljas, vähemalt külastab vahel koduplaneet Marsi või midagi sinna kanti. Kui valulikumad hetked ning naeruga pooleks grimassitamised ja sajatused grimassitatud ja sajatatud said, tabas mu rümpa täielik roidumus, mispeale liuglesin-lääpasin koju, tuvastasin pilku peeglisse heites, mis polnud just kõige mõistlikum tegevus enesetunde parandamiseks, et kõrvast oli lahkunud ka üks Berliinist soetatud kõrvarõngas, mille juurde siit äsja ka sõrmuse ostsin, ja vajusin ettevaatlikult sängi.

Muide, kui eile ütlesin, et mul pole häda midagi, siis pärast Vika põhjalikku paikamist näen nüüd ometi välja peaaegu nagu sõjast tulnu. Ehk kollitan siin nüüd külastajaid. (Kui ma liialdan, siis õige suti ja haruharva.) Ent teetanusesurm ei tohiks mind pärast sääraseid puhastusprotseduure kollitada. (Mäletatavasti ei leitud enne Eestist lahkumist mu jaoks kogu riigist teetanuse-difteeria vaktsiini.)

Tänaseks lubas Vika mulle veel värskeid aaloelehti hankida - pidavat väga hea ja lausa vajalik olema. Ega ma sõrgu vastu ka ei aja.

Reportaaž

2009-06-17T06:04:00.000-07:00

Poolteist tundi tagasi osutusin siis mina selleks järjekordseks lolliks turistiks, kelle kulla kohalikud kaasrolleristid sõidu ajal kotti napsates külili tõmbasid. Õnnetus oli kokkuvõttes õnnelik - mul on rolleriga tee peal rullumise kohta kuidagi uskumatult vähe haavu ja luud-kondid tunduvad ka nagu terved olevat, kuigi ühe suure varba osas ei ole ma veel 100% kindel, aga ju ta sai ikkagi ainult natuke väänata ja paisub vaid seetõttu. Ilma jäin kotist, kus sees olid telefon, krediit- ja ID-kaart ning mitte just metsikult palju raha, kahjuks ka Enzilt laenatud fotokas. Kuala Lumpurist ostetud lemmikkingad purunesid ka, aga kohtlane oleks antud oludes neid taga nutta. Pass on täiesti alles. Motol pole ka eriti viga - mõned väiksed kriimud-kraamud ja läinud on üks peegel.

Kõige enam on kahju hoopis sellest, et Daniela ja tema kaks last, kelle olin söömaajale kutsunud ja kes oma rolleriga mu järel sõitsid, pidid seda pealt nägema, saamata mitte kuidagi õnnetust takistada. Daniela sai sellest paraja šoki. Kuulsin hetk enne kukkumist nende kisa, aga enne kui millestki aru sain, olin juba rullumas. Vähemalt aitasid nad oma pojaga mind kiiresti tee pealt ära ja ükski taganttulija ei sõitnud must üle. Tänavad on siin ju pimedad, motikal ka enam tuled ei põlenud, nii et vedas. Olin juba hetkega jalul, tuvastasin, et mul pole eriti häda midagi ja sõitsin viivu pärast Beach Roadile tagasi, kuigi Daniela üritas mind kõigest väest takistada uuesti rolleri selga istumast. Aga jah, plaanitud paella söömine Victory Hillil, Pacose restoranis jäi sedapuhku ära.

Ma olen enda kohta ammu öelnud, et umbrohi ei hävine. Umbrohi ei saa endast isegi jagu. Ja ma tean, millest ma räägin; tasub uskuda. Täna sai see taas kord kinnitust. Ja kuna ma olen eesti tõugu umbrohi, siis olen vaatamata kõigele peagi oma juurte juures, Eestis, tagasi - kimbutamas ja lämmatamas - nagu umbrohule kohane.

Nii et ärge teiegi jumala eest pabistama hakake. Vanaema, Sina eelkõige! Aga see Sinult vahetult enne tulekut saadud kott, mis siin minu lahutamatuks kaaslaseks oli saanud, on minust nüüd küll lahutatud. Sellest oled tõesti ilma. (Jah, ma tean, et Sa hakkad torisema, et ma midagi nii "tühist" üldse mainin.) Igatahes, olen täitsa normis, ausõna. Mõni jõudis isegi küsida: How can you be so cool about it, how don't you have any shock?! Jah, ma tõesti muigasin ja itsitasin aeg-ajalt ega osanud muud vastata kui et ma olen oma elus juba enam kui piisavalt närvitsenud ja šokke üle elanud, nii et ju on limiit täis saanud ja olen immuunseks muutunud. Teiselt poolt, lihtsalt ei taha enam. Ja nii mõnus on tajuda, et ma olengi sellest üle.

Muuuseas, blogisõltlane, nagu ma olen, lõi mulle esimestena pähe mõte, et näe, kui vahva, ikka jagub, millest siia kirjutada, - materjalipuudust juba karta ei tule. Samas pean siiski kahetsusega teatama, et kuivõrd fotokat mul enam pole, jääb see natukenegi meelelahutuslikum ja easy'm osa sedapuhku (ja ilmselt ka edaspidi) ära; muidu võinuksite kohalike sitakärbeste kombel asjast ka piltikuma ülevaate saada.

Heakene küll, ma vaatan, et mõned haavad vajavad siiski veel veidi puhastamist, rääkimata likvideerimist ootavatest töökuhjadest... Järgmise korrani!

Hurmav hommik

2009-06-15T18:09:00.000-07:00

Viimasel ajal - kui ma end just liialt hiliseks ajaks kontorisse pole unustanud, mida ka vahel ikka ette tuleb, - kaldun ärkama koos päiksega ehk kuskil poole kuue paiku - nii nagu paljud kohalikud. Ja linnu"rämps" - kes päeval on üsna vagane, kannatades liigpalavuse all ilmselt samuti kui inim"rämps", aga hommikuti pistab seda raevukamalt räuskama - peagi jälle saabuva kuumuse hirmus.

Täna ärkasin koguni päris enne kukke ja koitu - kell pool viis - ja väljusin uksest natuke pärast viit. Plaanisin esiti küll otse kontorisse põrutada, aga mu rendirollu viis mind vargsi hiilima hakkava päiksetõusu ajal hoopiski imeliselt tühje tänavaid pidi teispoole linna, selle piirimaile, mere äärde ja mujale - Victory beach'ist ja sadamast mööda.

Õhk oli üllatavalt värske - siinses mõttes lausa jahe ja ühtlasi päeval keerleva tolmuta, mistõttu sel kellaajal seda... pagana... - kuidas seda nimetataksegi - mulle meenuvad praegu ainult gaasimask ja siis veel millegipärast sellised sõnad nagu 'inhalaator' ja 'inhibiitor', mis pole paraku aga sinna kantigi, kuigi hingamisega on iseesenesest teatav seos olemas... - mõtlen seda riidest asja, mida meil arstitädid näo ees kannavad, aga mis siin kuulub rollerijuhtide tavavarustusse... Monsa, aita! Ja muuseas räägi, kas alkoholivõõrutuse osakonna vastutavad psühhiaatrid alkoaurude vastu seda ka ikka tarvitavad või võõrutad nii tõhusalt, et mingeid aure polegi? Ja kas selle ka matkale kaasa plaanid võtta? - Ühesõnaga, jah, noh, selle asja järele polnuks igatahes tarvidust, erinevalt päevaste prügi-iilide ajast.

Esiti olin üksikuid rolleriste; muid sõidukeid polnud veel üldse liikvel (neid on siin rolleritega võrreldes ka päeva ajal üsna vähe). See-eest oli sõiduteedel juba esimesi kohalikke patsante. Kas mindi nii vara juba tööle või oli tegemist tervisesportliku üritusega, ei oska öelda, aga patseerimisstiil oli suhtleiselt hoogne, mis kohalike puhul on pigem erakordne, ning toimus erinevalt päise päeva ajast uhkelt-uljalt keset sõiduteed - tingituna peamiselt ilmselt keskmisest mõne kraadi võrra madalamast temperatuurist ehk lihtsalt paremast enesetundest, mitte talumatult kannustavast töökihust. Mulle heideti mõningaid mõni-turist-on-ikka-puhta-peast- põrunud-pilke. Eks ta ole, jah, et tavalisemalt liiguvad turistid sel ajal vaid roomates - piult ööbimispaika - kui teed veel mäletavad.

Ühel hetkel märkasin, et kütus saab kohe-kohe otsa, aga õnneks pidas mu ratsu joogipeatuseni kenasti vastu - linna jõudes oli isegi üks bensukas juba avatud. Tankimisteenindaja - siin käib asi alati nende abil - rippus küll kistumatult telefonitoru otsas ja itsitas-edvistas ning hakkas selle kõrvalt mõne aja möödudes mu rolleri-istet kangutama, kuigi olin talle lenksu/rooli all paikneva bensupaagikorgi ammugi avanud, aga kõik lõppes siiski edukalt.

Kokkuvõttes sain imetleda päiksetõusu, merd, sadamat ja muid kauneid vaateid ehk tunda elust rõõmu.

Mõned pildikesed ka...

Nende laevapiltide pealt on hästi näha, kuidas ilm vahepeal helendus. Kaks esimest on võetud esimest korda sadamast mööda sõites - esimene automaat-, teine mingit pimedafunktsiooni kasutades -, viimane tagasiteel.

Kurivaim, ma pillasin vahepeal fotoka käest kolinal tee peale ja pidin peaaegu üldse teelt välja sõitma, üritades lõpuks ometi saada pilti viiekesi rolleril sõitvatest kohalikest, mis siin sugugi harvaesinev vaatepilt pole, aga suurt sellegipoolest välja ei tulnud. Lohutan ende sellega, et ilmselt poleks see köömes profifotograaf-tsiklistilegi - pildistada liikumise pealt teist liikuvat objekti, samal ajal kui on tarvis sõidukit juhtida ning pillidistamiskäega ka gaasi anda, et objektist mitte maha jääda. Minu jaoks oli see aga käkitegu - sõna otseses mõttes -, kuid olgu need käkid minu ponnistuste kinnituseks siin ikkagi ära toodud...
Muide, tegemist on security-meestega. Nõnda luuaksegi siin linnas turvalisusekuvandit.

Pärast sellist hurmavat ja meelelahutuslikku varahommikut, mille hulka tagatippu kuulus ka Efka viimaste Londoni-seikluste aruande lugemine (www.efka-efka.blogspot.com) ja süvaanalüüs kommentaariumis, mis mõjus hommikuseks käimassaamiseks sedavõrd turgutavalt-ergutavalt, et ma ei saanud mitte klõbistamist seisata ega vaiki olla omagi ajaveebis, võib minu päev nüüd juba asjalikumaid tuure üles võtta. (Oi, ma olen selliste lohisevate lausete meister, aga nii suurepäraselt pole vist ammu välja kukkunud kui selles sissekandes. :P Peab suurema hoolega oma sugupuud uurima - ju on Anton Hansen ikka kuskilt kaugelt sugulane.)

Teie, kes te seal Eestis olete, teadagi aga alles norskate nagu metssead... Eks tõmmake täiega! Magage ennast selleks ajaks ette välja, kui mina kohale jõuan, sest siis ei anna ma enam kellelegi asu - tuleb teha kõigiga kogu aeg kõike - hästi palju ja intensiivselt, kuid eelkõige muidugi maksimaalselt tühist rõõmu tundes. ;) Ja ega sinna enam lõpmatuseni aega olegi...

Küsimus

2009-06-13T22:19:00.000-07:00

Tekkis selline küsimus: kas ma olen monoloogi-inimene, et ma siia nii pikki jutte olen hakanud kokku kirjutama? Blogimine on mu meelest peamiselt monoloogiline ja suures osas sisekaemusik tegevus küll... Iseäranis selliste pikkade jurakate kirjutamine, mida vaevalt keegi teine lugeda viitsib... Aga kui üritada vastata - ehk ikka mitte ainult, ma arvan ja loodan... Vahel tuleb blogimise kõrvalt mõni dialoog siiski ka nagu ette... Ent pigem introverdiks kui ekstraverdiks pean end küll.

Küsimus, teadagi, oli iseenesest ka eelkõige iseendale ehk monoloogiline, aga teretulnud on muidugi ka teiste vastused.

Viimastest lugemiselamustest ajendatult

2009-06-13T18:18:00.000-07:00

Siin satub pihku mitut sorti raamatuid, sest peale selle, et terve posu võtsin ise Eestist kaasa, leiab nii mõndagi ka meie hotellibaari väiksest raamatukogust, mis siginenud siinkäinute mahajäätud teostest, mis mõnikord on üsna üllatavat masti.

Siinselt raamaturiiulilt sattusid mulle viimati pihku näiteks Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ning - endalegi üllatuseks - Kindloni-Thompsoni "Kaini kasvatamine: poiste hingeelu kaitsmine".

Alustan sest viimasest. Ütlen kõigepealt kohe ära, et ei, ma ei ole rase, sest sellise raamatu lugemine võiks kelleski ju ehk vastavaid kahtlusi äratada. Hingeelu on lihtsalt huvitav teema. Poisid-mehed ka muidugi. Seda enam, et olen elu jooksul kuidagi liiga palju "liiga probleemseid" meeskodanikke kohanud. Naiskodanikke ka (ehk kuulun või olen kuulunud nende ridadesse isegi), aga meesterahvaid siiski nagu oluliselt rohkem ja oluliselt tõsisemate probleemidega, mille kasvupinnaseks on kui mitte ainult, siis peamiselt - jah, hingehädad. Kuigi nende meeskandjad sageli absoluutselt ei nõustuks midagi sellist tunnistama ega ammugi mitte mingite alandavate hingehädadega tegelema, neid analüüsima vms. Just selles see tegelik probleem seisabki. Ja sellest on neetult kahju - ja paraku sugugi mitte ainult neile endile.

Miks see kõik nii on? Suures osas kasvatuse, ühiskonna mõjul, mis istutab iseäranis meesisendeisse "teadmise", et tunnustuse ja armastuse pälvimiseks peavad nad olema murdumatud raudmehed - täiesti kuulikindlad - iseäranis emotsionaalselt - ja probleemivabad. Selle tõttu ei tunnista nad sageli mitte raasugi ka armastuse pälvimise vajadust. Paraku ei tee see seda hoopiski olematuks, pigem vastupidi. Ja nii need asjad aina hullemaks lähevad. Ühiskond ja kasvatus soodustavad meesisendite puhul - veelgi enam kui naisisendite puhul - rohkemate sundmõtete ja -käitumismallide juurdumist, mis liiga tihti lahutavad neid - eelkõige iseendast, aga sellest tulenevalt aina rohkem ka ümbritsevatest, ühiskonnast üldse. Jah, võõrandumine hakkab pihta kõigepealt ikka iseendast. Ah, mis siin võõrandumisest rääkida! Tegelikult on asi rohkem selles, et paljudel juhtudel lihtsalt ei tutvutagi iseendaga! Et millest sa ikka võõrandud, kui pole lähenenud, lähedaseks saanudki! Nojah, see on selline sõnade valimise küsimus, see selleks. Igatahes, käärid lähevad aina suuremaks. Kõigest sellest kasvavad üsna lihtsasti välja segadus, häbi ja viha, mis lõpuks võivad võtta ka väga tõsiseid kliinilisi ja kriminaalseid vorme. Ja selge see, et mida hullemaks on asjal lastud minna, seda raskem on midagi tagasi pöörata - kui on ikka juba diagnoositud raske psüühiline haigus või keegi on maha löödud, näiteks, siis kõike olematuks muuta või heastada on kahjuks praktiliselt võimatu, kuigi üht-teist saab parandada alati. Aga - nii üllatav kui see ka pole -, on isegi ekstreemsetel juhtudel võimalik silm kinni pigistada ja teha nägu, et häda pole mitte kõige vähematki, ja mitte hoolida. Mis jällegi tegelikule heaolule "eriti" kaasa ei aita.

Ekstreemsustest rääkides... Jätame praegu mõrvarid ja diagnoositud skisofreenikud kõrvale. Ilm on täis sügavate hingeprobleemidega inimesi - ja tõepoolest, hoopis ülekaalukamalt mehi -, kes on kuskil seal vahepeal, aga samal ajal - võib-olla teel, kujunemas mõrvariks või skisofreenikuks, võib-olla ka mitte - hiljemalt selgub see pärast surma. Kas asi on väärt, et nii kaua silmi-kõrvu kinni pigistades oodata? Vahel läheb ehk "õnneks" ka sellise taktikaga, jah. "Õnneks" ses mõttes, et diagnoos jääb tõesti ehk panemata, mõrv sooritamata. Kuid "emotsionaalne hälvik" võib paraku kaugelt ülemäära "jube" - nii endale kui teistele - olla ammu "enne" mingit hirmsat diagnoosi või kriminaalkurjategu. "Enne" on jutumärkides sellepärast, et enne kui diagnoosi või kriminaalkurjategu pole pandud/sooritatud, ei või me kunagi päris kindlalt teada, kas ühte inimest midagi säärast "tabab" (jah, kasutan seda sõna irooniliselt, justkui oleks tegu millegi täiesti oomatatuga) või mitte, küll aga on tegelikult hiiglama palju tõenäolisi märke, mille märkamine ja millele vastav toimimine aitaks tublisti kaasa sellele, et ei "tabaks".

Jah, natuke liiga palju on seda "emotsionaalset hälviklust" me ümber mu meelest. Ja asja suurim kurbloolisus peitub selles, et haige ühiskond ja haiged vanemad pärandavad oma haigusi edasi. Näiteks, kuidas peaksid lapsevanemad, kes ise oma elus armastust pole tundnud, oskama seda oma lastele anda ja õpetada? See on raske. Aga mitte võimatu. Kindlasti mitte võimatu. See ei ole täiesti suletud nõiaring, kuigi kaugeltki mitte ka väga avatud. Kui keskkond/kasvatus mõjub mingis asjas nigelalt, siis sõltub "paranemine" sellest, kuivõrd iseseisvad inimesed meist kõigele vaatamata saavad. Millest see sõltub? Vot seda mina täpselt määratleda ei oska, aga igatahes on peale ühiskondlik-keskkondlik-kasvatuslike ja geneetiliste mõjurite nii mõndagi veel, sest kuidas muidu saakisd ühe pere lapsed vahel nii erinevad olla.

Eh, mõtlesin, et kirjutan sest raamatust vaid mõne sõna, aga teema on mulle siiski kuidagi nii hingelähedane, et näe, ei saa mitte pidama. Ühesõnaga, kuivõrd ma olen neil teemadel eelnevaltki omajagu mõtisklenud, ei olnud ses raamatus midagi põrutavalt uut mu jaoks, aitas pigem üht-teist kinnistada. Mis sellest kasu on? Njah, ma ei teagi kohe... Nendesamade teemade tõttu olen laste saamise osas siiani pigem täiesti paranoliline olnud - milleks peaks minu laps sündima sellisesse haigesse maailma! Äkki see paranoia leevenes selle raamatu positiivsete näidete mõjul pisut... Tõepoolest, ka neid leidus seal. Ja see süvendas mu usku inimväärse elu võimalikkusse, vaatamata igal pool varitsevatele jamadele ja ohtudele. Ja mis sest siis kasu on? Lihtsalt üldine enesetunne on kokkuvõttes veelgi parem kui muidu ja kogu moos. Aga see moos on ju oluline.

---

Pärast hommikut, kui olin selle raamatu tagasi riiulile asetanud, astus õhtul kontorisse Sengi poeg Mengheng. Ta tuli õppetükkide jaoks paberit küsima, aga sattusime natuke pikemalt juttu puhuma. Mehgheng uuris, millega ma tegelen. Näitasin siis talle natuke neid Exceli tabeleid, mida ehitan, ja uurisin omakorda temalt, kuidas tal läheb - koolis ja muidu ja kas tema ka juba natuke arvutit õpib. Ütles, et arvutit veel ei õpi, aga et niipea kui ta arvutit tahab, siis ta isa ostab talle; igatahes inglise keeles olevat ta oma klassi parim ja et ta isa olevat temaga väga rahul seetõttu. (Olin minagi talle varem öelnud, et tema inglise keel on juba päris hea.) Rääkisime veel nii mõndagi, muuseas uurisin, kas ta ka juba natuke aimab, kelleks saada tahab. Vastus oli varnast võtta - oma isaks, sest ta on lihtalt nii hea ja ta armastab teda väga - nii tema teda kui tema teda. Ema muidugi ka. See tundus nii siiras, et mul kippus silmanurk märjaks minema. Selle peletamiseks küsisin, et ega ta ei karda, et ta võib niimoodi liiga ära hellitatud saada. Selle koha peal tekkis meil väike keelebarjäär, aga poiss väitis lõpuks, et sai aru ja lubas asja peale mõelda.

Et jah, isad on pogadele ikka üüratult olulised ja ikka tahetakse oma isa moodi olla. Ma ei räägi antud juhust, aga isegi siis, kui mõni isa järgimist nii eriti ei väärikski. Oh, vääriksid nad seda ometi rohkem ja oleks ilmas ometi veelgi rohkem toredaid mehi, kes tundeelu tunnistavad, julgevad seda ka näidata ja sellega tegelda!

---

Ussisõnade-raamat on esimene, mille Kivirähki omadest läbi lugesin. Ja sedakorda kohe hoogsalt. "Rehepappi" olen mitmeid kordi alustanud, aga kõigest alustamiseks on see siiani alati jäänudki, kuigi mingi Ungari üliõpilasteatri dramatiseeringut käisin kunagises Lutsu teatrimajas ehk Genialistide klubis residentsis Silli kutsel vaatamas küll - ja tänud kutse eest. Raamatut ma pole küll siiani lugenud, ent mulle tundus, et ungari noored said asjaga jube hästi hakkama (tükk oli muidugi ikka ungari keeles ja tõlge jooksis vahepealsete tehniliste probleemidega pistitatult seinale ehk täitsa suur osa teksti läks kaotsi, aga sest pold suurt lugu) - see kuulub vaieldamatult mu vahvamate teatrielamuste hulka - sellist energiat ja indu kohtab harva. Koht võimaldas ka muidugi meeldivat olemist - vaikselt veini rüübata, pärast etendust näitlejatega koos laulda ja suhelda. "Rehepapp" on mul siingi kaasas - ju ma võtan ta ikka varsti ette, sest kuidas minagi siis sellisest kultusteosest lõppude lõpuks kõrvale saan viilida. Ja pärast "Ussisõnu" on mu eelhoiak nagu paranenud.

"Rehepapp" tundus mulle - niipaljukest kui mitmeid kordi algusest olen lugeda jõudnud - oma muinasjutulises rüüs, mis mind ka pigem pole paelunud, alltekstina lisaks kuidagi liiga tüütult ilkuv ja sarkastiline, nii et hakka või mõtlema-tundma, et häbi kohe eestlane olla. Sama tundmus tikkus peale, kui vaatasin kunagi ülihäid arvustusi pälvinud kultusetendust "Eesti ballaadid", mis oli tõesti küll kunstiliselt vingelt teostatud, aga sisust jäi peamiselt kõrvu kumama "igavesti itkemaie". See kippus painama - kas asi on eestlastega tõesti nii hull - kas selline ongi see meie minevik ja hing ja kultuur ning eestlaseks jäädes olemegi määratud sellised olema?! Ma kategooriliselt keeldun igavesti itkemast. Või kui asi peaks sinnapoole juhitamatult kiskuma, siis keelduksin pigem kas või elamast. Ehk ma keeldun sellise eestlusega nõustumast, sest vastasel korral tahaksin tõesti oma eestlusest kaugeneda, aga tegelikult ei taha ma seda mitte - otsustasin ikkagi patrioodiks edasi jääda. "Ussisõnad" oli ka muinasjutuline ja samuti alltekstis kohati päris korralikult eestlust tümitav, aga mitte ainult ehk et minu jaoks olid asjad enam-vähem tasakaalus. Mulle see tõesti meeldis ja läks nagu ludinal.

---

Veel üks põnev teema mu jaoks on muutused ja nende juhtimine. Selleteemalised raamatud ostsin Eestist enne ärasõitu ise kaasa, sest neid siit riiulilt leida ei lootnud ja õigusega muidugi. Abrahamsoni "Valutud muutused" tundus oma pealkirjalt vägagi intrigeeriv ning selle läbiv mõte väärib tõepoolest rõhutamist ja kordamist. Nimelt, muutused peavad olema võimalikult valutud; tuleb otsida ja leida vastavad võimalused ja lahendused, et kasutada võimalikult palju juba võimalikult lähedal ja mingil võimalikult käepärasel viisil olemasolevat, mitte kõike lihtsalt muutmise pärast nullist ehitada kõike vana kõigepealt maha lõhkudes; siis ei ole ka nii palju muutuste vastasust ega kurnatust ega muid jamasid, mis muidu sageli muutustega kaasnevad. Iseenesest olen täiestigi nõus, aga ikkagi kuidagi tüütuks läks see kokkuvõttes, iseäranis see minu meelest wannabe teaduslik vorm, milles see kõik kirja oli pandud, ja natuke ka need arvukad näited - no praktilised näited on alati teretulnud, aga need olid enamasti rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kohta ehk olid sellistena kohati küll päris põnevad, aga üsna sageli tundusid minu elust natuke liiga kaugel olevat ehk minu mätta otsast vaadates üsnagi ebapraktilised. Just praegu tekkis millegipärast assotsiatsioon "Ussisõnade" külaelanikega, kes iga hinna eest uude ehk nende jaoks tegelikult võõrasse maailma tahtsid kiigata ja sest osa saada, kuigi ei küündinud mitte... Noh, ma ei tea, äkki viitab sellise assotsiatsiooni teke tagurlikkusele... Ei, ma tegelikult ei usu. :)

Aga huvi muudatuste teema osas on jätkuv ja aina süvenev, nii et nüüd võtsin kätte Ruth Alase ja Monika Salu "Muudatuste meistriklassi" - põnev-põnev, mida seal siis ka kirjutatakse.

---

Aa, meenus, et ühte raamatut üritasin veel lugeda, aga väga palju ei jaksanud. Teades küll mõnevõrra Lennart Meri tausta ehk millega ta tegeles enne presidendiks saamist, olin millegipärast alati arvanud, et tema "Hõbevalge" on miski kas ilukirjanduslik või n-ö filosoofiline teos ja suur oli mu üllatus, kui mu eelarvamus eriti tõeseks ei osutunud. Teema tundus tänuväärne, austust ja aukartust süvendav, aga mitte päris my cup of tea - ei ole minus nii palju ajaloolast ega arheoloogi, et suudaksin endas tekitada suurt huvi näiteks leavaehituse ajaloo vastu; ugrilaste ränne tundub nati põnevam, aga ikkagi...; juba oluliselt rohkem on mus keelehuvilist ja etümoloogi ning see osa minust leidis sest teosest täitsa mitu iva, ent sellegipoolest otsustasin selle praegu käest panna ja kahtlane, kas selle kunagi veel kätte võtan. Aga keelekasutus tundus olevat hea ja Lennart Meri'st pean lugu ilmselt veelgi enam. Asjalugu on selline, et minu jaoks põnevamaid või lihtsalt minulikumaid teemasid ja ka kohustusi on praegu natuke liiga palju.

Pühendusega Enzile

2009-06-12T09:03:00.000-07:00

Täidan meeleldi väikse eritellimuse ja avalikustan ühtlasi tulemused.

'Enz' khmeeri keeles põhimõtteliselt kirjutada ei saa, sest kolm konsonanti sõna lõpus ilma vahepealsete meie mõistes vokaalideta on khmeeri keeles lihtsalt nonsenss (isegi ühekordsed konsonandid jätavad nad sõna lõpus sageli hääldamata) - ses mõttes, et pole võimalik välja mõelda kirjapilti, mida kohalikud "õigesti" hääldada mõistaksid. Võid ju mingid tähed ritta laduda, aga khmeerid hääldaksid kuskile ikka mingi meie mõistes vokaali vahele. Jah, rõhutan "meie mõistes", sest nende konsonandid sisaldavad meie mõistes vokaale. Ehk ma ei kujuta ette, kuda ühte khmeeri panna hääldama järjestikku [njo:]-d [to:]-d ja [sa:]-d sellisel viisil, et nad jätaksid need [o:]-d ja [a:]-d välja. Teatud tingimustel on nad nõus need skippima küll - kõige lihtsam näide on see, kui poetad nende vahele mingid nende mõistes vokaalid -, aga kolm järjestikust konsonanti sõna lõpus nende tingimuste hulka ei mahu. Selline vabanduskõne siis.

Küll aga ei valmista mingeid raskusi kirjutada khmeeri keeles 'Endel'. Palun:
Olgu see siis kompensatsiooniks. Ja selgituseks: kui eesti keeles koosneb too nimi viiest tähest, siis khmeeri keeles kuuest, sest tühipalja nn sõltuva vokaaliga ei saa sõna alata mitte - sellepärast ta sõltuv ongi, eks ole -, mistõttu tuleb konsonant [(k)a:] (ehk need kaks nooti, mis Enzigi nimesse nii võrratult sobivad) kaasa pressida; kusjuures too viimane on tegelikult sõna esimene täht, st lugemisjärjekorra poolest.

---

Muide, peagi lõpetan käsikirja pildistamise ja kirjutan teile midagi khmeerikeelset ilmselt juba ka tokismistehnikas. Nimelt, inglise-khmeeri klaviatuur on mul ammu kontoris olemas ja praegu installin siin mingeid jubinaid, mis võimaldaksid khmeeri keelt arvutiekraanil näha ja seda sinna ka tippida. Täitsa mitut jubinat on vaja ja nii väga lihtne see kõik polegi. Veelgi hullem, kujutan ette, on klaviatuurilt tarvilikke khmeerikeelseid tähti üles leida, pluss pihta saada, millise klahvikombinatsioonidega sa millist ühel klahvil olevat neljast tähest sisestada saad. Hea, et ma siiski enam-vähem pimekirja valdan, kuna vaatamistehnikaga ei leiaks selle pudru seest klaviatuurilt ka ladina tähti kuigi hõlpsalt üles.

Templikülastus

2009-06-10T01:49:00.000-07:00

Pärast peaaegu nelja siin veedetud kuud jõudsin minagi eelmisel nädalal lõpuks Sihanoukville'i nn põhitemplit kaema (ühes teises käisin siinse aastavahetuse aegu) - tänu siin olnud eesti poistele, kellele end sappa pookisin. Muidu ehk olekski käimata jäänud.

Ma ütleksin, et see tempel on selle linna kontekstis ja võrreldes selle teise nähtud templiga isegi uskumatult kena. :) Sisse paraku ei pääsenud.

Mõned pildid ka siis...

Urrr!

2009-06-10T01:10:00.000-07:00

Sindrinahk, kurjaks ajab, et see blogspot vorminduse igas mu sissekandes isemoodi untsu keerab ja mul korrigeerida ka ei lase! No ei saa ma sest hädast jagu ja see ikka häirib mind. Urrr!

Veel khmeeri keelest

2009-06-10T00:37:00.000-07:00

Kõigepealt, vastu tulles Kristo palvele...

See on siis 'Anu' khmeerikeelne transkriptsioon. Mulle meeldib, et mu nime esitäht [(k)a:], mis kohalike arusaamist pidi on konsonant, muide, koosneb justkui kahest noodist. :P See S-i meenutav täht on [noo], selle alla on [o:], kuna U-d neil ei ole (on küll tegelikult independent vowel [u(k)], aga seda nimedes ei kasutatavat), ja see ülemine krõnks teeb selle [o:] rohkem U moodi. Imearmas, eks!

Selgitasin vahepeal välja ka selle, mis pagana krõnksud need siis sellel ümbrikul olid, mille pildi ma kunagi samuti blogisse vaatamiseks üles panin. Mu khmeeri keele õpetaja pures seda pähklit mõnda aega, enne kui tal pirni põlema lõi - ilmselt oli üritatud kirjutada 'Estonia’, aga välja kukkus häälduse poolest tegelikult 'Etronia’. Ühesõnaga, mul on veel üks hüüdnimi – Etronia. Kõlbaks päris hästi ka näiteks bändinimeks, mulle tundub...

Järgnevalt toon ära paar kergesti tekkida võivat eksiarvamust khmeeri keele kohta. Kõik tähed sisalduvad tähestikus – vale puha – üha enam ilmneb õpingute jooksul krõnkse, mis puuduvad tähestikust täiesti. Nii et väide, et khmeeri keeles on 99 tähte, nagu on khmeeri tähestikus, ei pea vett mitte. Tegelikult, on veel selline variant, et osasid krõnkse ei nimeta ka khmeerid ise tähtedeks... Vot ei teagi... Muuseas, unustada ei maksa asjaolu, et khmeeri numbrid ei ole ka mitte meile tuntud araabia numbrid. Selgus siiski, et nad kasutavad ise ka üha enam araabia numbreid ja enda omi enam ei mäletagi - mu khmeeri keele õpetaja pidi neid õpikust järele vaatama. Ma arvasin selle peale, et kui tema ka neid ei kasuta ega tea, pole mul neid ammugi vaja - nii jäidki need üles tähendamata.Kui tähestikku tunned, on sõnaraamatu abil tekste tõlkida käkitegu – käsikirjade puhul ei kehti mitte - peale selle, et tähtede identifitseerimine ja sõnade eristamine tühikuteta lausetes ei ole sugugi lihtsate killas ülesanne, tuleb paraku arvesse võtta ka asjaolu, et kohalikud kirjutavad sageli arvukate vigadega ja hea, kui nad üldse midagi kirjutada mõistavad – sestap pole sõnaraamatust suurt abi. Kirjaoskajamad kohalikud veerivad ise ka näiteks turumüüja kirjutist suurte raskustega ning osa jääbki identifitseerimata. Mõni meeldiv asi ka - selles keeles pole käänamist, pööramist ega mitmust.

Küll aga on siiani täiesti arusaamatu sõnajärg küsilauses. Näiteks, selline lause 'Millega ma saan sind aidata?' on otsetõlkes selline: '/tõlkimatu küsisõna/ /sina/ /omama/ /mis/ /andma/ /mina/ /aitama/ /tõlkimatu küsisõna/?' Ma ei suuda siit küll mingit kuradi pointi välja võluda. Õpetaja seletus, et nende keeles on subject ja object vastupidi, ajas asja pigem veel segasemaks - mis mõtteees?! Appiii!

Panen siia ka oma khmeeri keele õpetaja pildi...
28-aastane Ken käib igal tööpäeval mu juures kontoris. Minu kas-küsimustele vastab ta sageli: "Of coarse!", kuigi asi on of coarse'ist minu jaoks valgusaastate kaugusel. Sealjuures, vahel ta eksib oma selliste vastustega, nagu pikapeale muude allikatega võrreldes on selgunud. Aga muidu on ta tore.

Pärast minu tundi on khmeeridel kontoris teise õpetajaga inglise keele tund - nagu mingi keeltekool. Ometi ei saa inglise keele õppurid pärast aastaid ponnistusi inglise keeles siiski peaaegu et sõnagi suust ja kui nad just ei teeskle, siis aru ka peaaegu ei saa.

Siiani olen nende tunni ajaks kontorist minema läinud, aga täna küsisin luba kohale jääda, klapid peas, ja siin ma nüüd istun silmanurgast tummfilmi nähes. Ok, nüüd tööle. Kohtumiseni!

Veel toitumistavadest: maitsestamisest ja tervislikkusest

2009-06-09T22:13:00.000-07:00

Soola ja suhkru kasutus on siin kohati lausvastupidine eurooplaste harjumustele. Nemad siin suravad praadide sisse ikka suhkrut ja mugivad puuvilju soolaga. Kujutage ette, mangot, banaani, õuna jne - kõiki neid järavad nad soolaga! (Ok, õunu järavad ilmselt küll vaid rikkurid, sest õunapuid siin ei kasva ning söödavad Euroopast või Uus-Meremaalt imporditavad õunad maksavad ca. 4 $ kg kohta, mis siinses kontekstis on üüratu hind, aga see selleks.) Ükskõik kui väga ma kõike kohalikku proovida ja kõigega harjuda ei püüa - selle asjaga ma toime ei tule.

Aga nende magustoidud? No need on tõesti magusad - liigimalalt ja öökimaajavalt ehk väljakannatamatult. Igasugust haput elementi neis välditakse, sest hapu käib siin kokku eelkõige ikka soolaga, või kui magusaga, siis "soolastes" toitudes - sweet & sour roogi pean silmas. Sealjuures on maru raske neile selgeks teha, et western inimestel, kes meie hotellis on siiski valdavas enamuses (mõne kohaliku püha aegu ehk välja arvatud), on teistsugused maitse-eelistused ja seda tuleks neid teenindades ka arvesse võtta. Näiteks, western inimene võtab lime-mint shake´i tavaliselt seetõttu, et loodab saada hapukat värskendust, mitte suhkrupommi, kus hapukust pole võimalik enam aimatagi.

Aga nüüd ma siis tean, et Tsink-Plekk-Panges ilmselt ikka ei läinud soola- ja suhkrutoos täiesti kogemata segamini, kui Inga maguistoitude alt puuviljataldriku tellis ning see talle soolaga ülepuistatuna serveeriti. Meil läksid üllatusest silmad krõlli ja keel pidi kurku kinni jääma. Fuih, jäle oli! Aga jah, siin - ja vist Aasias laiemalt - on see norm.

Ühesõnaga, soolase, hapu ja magusa tasakaal on siin meie jaoks peaaegu alati kuskile poole tuksis.

Muid maitseaineid on siin lõputul hulgal ja ega neid toitude sees eristada ei mõista mitte. Kuivõrd ma neid siiani eriti ei tunne, ei oska ma neist eriti ka kirjutada. Karri, mis siin väga levinud on, istub mulle väga hästi, aga mingi asi häiris mind nende suppide sees päris kõvasti - kahtlustasin, et see võis olla värske koriander. Söök selle tõttu lausa söömata tavaliselt ei jää, aga nina kisub pisut kirtsu küll. Kuna inglisekeelsest coriander'ist ei saanud siin aru ka ükski meie "inglise keelt kõnelevaist" baaritöötajaist, siis ütlen enne iga toidu tellimist nüüd, kui olen khmeerikeelse vaste sõnaraamatu abil välja selgitanud, nõu diwansoi.

Peale selle, et paljud road - nii praed kui magusroad - on meie jaoks selgelt ülesuhkurdatud, on nad sageli ka nõretavalt rasvased ja produktide värskusaste ei pruugi ka sugugi esimene olla. Noh, söögikoha hinnaklassiga võib ka mingi korrelatsioon olemas olla, aga üldiselt ma ei kujuta ette, millest mu isa rääkis, öeldes, et siin on ju kõik nii värske ja tervislik. Pigemini on kõik ikka neetult ebatervislik - suhkur, rasv, rafineeritud nisujahu- ja riisitooted ruulivad täiega. Näiteks, soov saada vahelduseks valgele riisile pruuni või metsikut riisi ületab üldjuhul täidetava eritellimuse künnise. Valim, mille põhjal ma üldistusi kipun tegema, ei ole küll teab kui esinduslik, aga siiani pole ma üheski menüüs kohanud pruuni või metsiku riisi võimalust valge asemel. Ometi on tegemist riisikasvatusmaaga.

Keskkonnateadlikumale valgele inimesele on üsna häiriv ka see, et iga pagana väike junn tahetakse sulle turul või poes eraldi kilekotti pakkida ning enne kilekotti panemist tahetakse sellele sageli veel ka mingi karp ümber panna - eks see ole nende arusaam kliendi poputamisest. Nad satuvad üsna suurde segadusse, kui sa kilekotti ei soovi. Mõni ime siis, et see maa pasa sisse upub, - prügikastidesse satub sest jamast mingi tühiselt väike osa.

Nojah, eks tervise- ja keskkonnateadlikkuse puudumine ole seletatav eelkõige lihtsalt sellega, et tegemist on vaese arengumaaga, kuhu sellised teadlikkustrendid veel jõudnud ei ole ja vaevalt et niipea jõuavadki.

Üks hunnitu pühapäev

2009-06-07T06:56:00.000-07:00

Pärast mitte nii laushunnitut nädalat, mil kõik just lep'se reega ei sujunud - asjaajamiskeerukused, vahepeal olin korralikes maokrampides ja ahjaa, motikaga sõites panin põlve ka korra maha, aga see oli siiski köki-möki -, oli mul täna üks täiestigi hunnitu pühapäev - peaaegu ilma tööta ja puha, tervis ka jälle korras! Kimasin rolluga koguni randa - üle kuu või koguni pooleteise. Juhtus see kõik seetõttu, et kontoriarvutiga on jätkuvalt probleeme - ja kokkuvõttes, tänud selle eest! Veetsin siis Otresel muhedasti aega "ussisõnade" ehk selle Kivirähki raamatu seltsis. Ja nüüd äsja sõin Krisi valmistet mmmõnuasat kartulisalatit! No mis sa hing veel oskad tahta!

Aa, rannas sõin veel... - ma ei tea, kuidas neid nimetada, aga need olevat vähi ja kreveti vahepealsed elukad. Igatahes kuuluvad needki mu vaieldamatute lemmikute hulka sel maal. Paar varasemat tänaval tehtud pilti siin neist...

10 tk maksab 3 $, puhastatult ja maitsestatult.

Aga nüüd viin oma läppari Jämeda, st Tarmo kätte, kes installib mulle Office 2007 - ilma selleta ma pole nõus töötama ja homme ikka juba jälle tahaks. Vot. Ilusat pühapäeva õhtut!

Uus kohalik tel.nr

2009-06-02T00:24:00.000-07:00

Ja see on: 016 368 011 Kambodžast helistades ehk +855 16 368 011 mujalt helistades.

Vana SIM-kaardi blokeeris selle omanik ära. See nimelt ei kuulunud mulle. Nüüd kuulub päris mulle.

Eestlased majas, Una baaris

2009-05-30T18:27:00.001-07:00

Kuna hommikune vahetus ei mõista kokteile teha, aga külastajad ometi soovisid, asutasin end eile taas natukeseks baarileti taha. Valmistasin 17 caipiroscat. Teisisõnu, pärast mõningast vaikust kaasmaalaste koha pealt saabus üks kaheksane meestepunt eestlasi. Ehk jõminat on me majas nüüd jälle hoopis rohkem.

Tegelikult saabus mõni päev varem ka rändur Lauri - Malaisia kaudu Austraaliast.

Ja baaris caipiroscasid vorpides nägin silmanurgast veel ühte eesti paari, kes olevat üleeile saabunud...

Kuivõrd ma nüüd pidevalt ikkagi enam baaris ei ole, pole ma kõigi külastajatega enam nii hästi kursis ja mõned võivad täitsa nägematagi jääda.

Khmeeri tähestik

2009-05-28T19:19:00.000-07:00

Palun, siin ta on...

Kõigest 99 "tähte", st mingit pagana krõnksu, eks ole. Loomulikult näevad need krõnksud arvuti- ja kiirkäsikirjas veel võrratult erinevad välja - variatsioone on peaaegu lõpmatuseni -, aga need siin minu esituses peaksid olema suht kõige formaalsemad variandid.

Minul oli õppimise järjekord järgmine. Kõigepealt üritasin tähtede maalimisega maha saada, lisasin juurde häälduse. Siis jätsin meelde häälikute järjekorra - see oli muuga võrreldes kukepea. Piltjärjekorramälu rakendamine oli juba märksa keerukam, rääkimata sellest, et lõpuks oli vaja pildid ja helid omavahel niimoodi klappima saada, et ei peaks iga kord tähestiku algusest peale kuni otsitavani kõiki häälikuid hääldama, tähti joonistama - uhh, ei olnud lihtne, aga enam-vähem saan juba hakkama, kuigi kiirus jätab veel tõsiselt soovida.

Mõni täht erineb teisest vaid peaaegu tabamatu minikrõnksu võrra, mida mina ette näitamata ära ei suutnudki näha, - selliste meeldejätmine ja eristamine oli kõige vaevalisem.

Eraldi tuleb ära märkida erinevate 'õ'-de küllus. Põhimõtteliselt on neil kolm häälduse poolest täiesti erinevat põhi-'õ'-d ja siis veel igasugu 'õ'-ühendeid. Ja meie hoopleme oma ühe armetu 'õ'-ga!

Ja muuseas, sotti olen saanud ka ses osas, mis värk khmeeridel sellega on, et nad ingliskeelsete sõnade lõpust susisevad häälikud ära jätavad. Nimelt, nende tähestikus on küll olemas täht/häälik 'sa' (konsonantide eelviimase rea viimane), ent nende keeles hääldatakse see sõna lõpus alati kui 'h' ja mitte kunagi kui 's'.

---

Lugemine on hoopis uuele tasemele astumine...

Kõiki tähti ei hääldata hoopiski alati ühtmoodi. Minu maalitud tähestikus on kastid nende konsonantide ümber, millele järgnevat vokaali tuleb hääldada kui light sound ehk mitte sellise hääldusega nagu minu tähestikus hääldusmärkidega kirjas; ja kriipsud nende konsonantide all, millele järgnevat vokaali hääldatakse vahel heavy, vahel light sound'ina - ei ole suutnud seda küll veel selgeks saada, millal kehtib neist esimene, millal teine "vahel". Näiteks, heavy sound'ile 'ä' vastab light sound 'iiõ', 'ao'-le 'oo' ja 'äõ'-le 'õõ'.

Vasakult paremale ei käi lugemine-kirjutamine ka teps mitte ehk et tähtede kokkuveerimine käib niimoodi sinka-vonka. Nimetaksin seda sestap vigurlugemiseks. Peale selle, et osa sõltuvaid täishäälikuid kirjutatakse konsonantide suhtes alla, osa peale, osa kõrvale, kirjutatakse mõni neist ka pooleldi ühele, pooleldi teisele poole konsonanti ehk et konsonant on kahe vokaalipoole vahel - palju õnne! Nooled ja nn poolituskriipsud minu maalitud sõltuvate vokaalide vahel tähistavadki konsonandi asetust nende suhtes.

Üks näidissõna...
See tähendab "mina" (jah, olen küll hästi enesekeskne) ja koosneb nimelt kolmest tähest. Esimesena loetakse neist see tagurpidi "S", mis on 'khaa', teisena selle all olev krõnks ehk subscript 'tjõnjoo', viimasena sõltuv täishäälik 'om', mis koosneb sellest kõige ülemisest mullist ja kõige alumisest krõnksust. Kokku tuleb veerida 'khnjom'.

Mul läheb mõne sõna häälduse leiutamisega vahel paar minutit, nii et arenguruumi on ikka kõvasti.

Kuulmise järgi kirjutamine on hoopiski adumatu kunst, sest sama hääldust võib sageli üsna mitmel viisil kirja panna, mis muidugi ei tähenda, et iga häälduspärasel viisil kirjutatu ka tähendusliku sõna kokku annab. Ja eks sa siis otsi kõnes kuuldud tundmatut sõna sõnaraamatust!

Tähendust tean siiani vaid käputäiel sõnadel, lauseid kokku panna ei oska hoopiski, kui paar käibefraasi välja arvata, - nii et a looong way to go...

---

Aga ma kahtlustan, et ma võin olla esimene eestlane, kes sedavõrd aru on kaotanud, et khmeeri tähestikku kirjutama hakanud. Kui kellelgi on andmeid, et mõni eestlane on mind edestanud, andku märku.

Kuivõrd näidis on teil nüüd ees, siis võite teha võidu, kes tessaks jõuab. Mingit motivatsiooni ma küll pakkuda ei mõista. Ju oleks mingit laadi ajukahjustust vaja, umbes sellist nagu minul... Ühesõnaga, arvatavasti jään väga pika puuga ja kauaks essaks.

Sügis käes?!

2009-05-24T22:04:00.000-07:00

Vihma aina kallab ja kallab. Ning minu juustel - on luulud - peavad end meie mõistes sügisesteks puulehtedeks ehk lihtsalt langevad ja langevad. Väga kaua see muidugi enam kesta ei saa, sest lõpmatuseni neid seal pole; õigupoolest ongi juba päris napilt alles jäänud.

Jah, mul on siin praegu üsna pingeline ja mingis mõttes tunnen siin rohkem kui iial varem tõelist mina-ja-maailm-tunnet ehk teatud mõttes olen nagu totaalselt üksi ja iseenda eest. Mu vaimu jaoks on see ok, lausa vägagi exciting väljakutse, aga mu keha arvab vist natuke midagi muud...

Igatahes, viimaste päevade tendentse vaadates jõuan Eestisse küll täiesti karvutu peanupuga ja vahest ei tee mind keegi enam tundmagi...

Sellegipoolest, kindel on see, et elusügiseni ei ole ma jõudnud. Jäägu ma või homme kiilaks, aga mina olen alles hakanud tõeliselt suve nautima. See liialt tujukas kevad on õnneks möödas ja sügis kindlasti veel kaugel. Jebedijee!

Kellele pulm, kellele bussijaam

2009-05-23T21:35:00.001-07:00

Sellal kui osa meie maja rahvast eelmistel päevadel baari-Narini ja baari-Pheapi pulmas viibis, veetsin mina hulka aega bussijaamas - tänava-, st bussijaamalaste, vingugaaside, hagijatest tuki- ja motomeeste, harvadest bussidest väljuvate mõnede üksikute turistide ja rohkemate kohalike ning meeldivate konkurentflaierdajate keskel. Peale flaierdamise sai ka meeldivalt juttu puhutud ja natuke maletki mängitud - mis siis, et see oli teine kord mu elus ehk et ma seda sugugi ei oska. Lõpuks olid tulemusedki olemas - isegi lausa õnnestus mingeid vooge meie hotelli poole suunata. Ühed nõudsid mult lubadust, et meie hotell on sama ilus kui mina, ning pärast mu hetkelist kokutamist selle saanud, suundusidki õiges suunas.

Appi, ämblik!

2009-05-23T19:24:00.000-07:00

Eile hommikul lendasin kodutualetist tulise jutina välja, sest keegi üritas poti sisemusest välja tungima hakata, sellal kui mina seal istusin. Piilusin pärast ukse vahelt - suur karvane ämblik oli. Üldiselt ma ju ämblikke ei karda, see tähendab Eestis, tavaliselt, aga siin ei või siiski kunagi päris kindel olla, kas mõni neist ehk mürgine pole. Sulgesin ämbliku vannituppa ja lahendusena tellisin koristusteenuse. Õhtuks oligi ämblik koos muu suurema prahiga kadunud.

Väiksed Eesti (või koguni eesti, märkimaks teadagi rahvuslikku kuuluvust) ämblikud tekitavad mus isegi teatavaid nostalgilisi mälestusi - lapsepõlve kooselust ämblikega. Ei, see ei ole märk raskest lapsepõlvest - see pigem lõbus mälestus...

Minu vanemate esimene oma kodu - oma pealinnas elavatest vanematest eraldi ja koos meiega (minu ja õe-vennaga) - oli Keilas, Puškini pargis, vanas lagunenud mõisahoones, ühetoalises korteris, kus köök oli mäletatavasti üsna suur, ent tuba oli enam-vähem sedavõrd kitsuke, et kui vanemate diivan oli öörežiimil, oli ruum ka otsas. Nii magasime me kapis - sellises vanas sisse-ehitatud ja sügavas. See oli tehtud kahekordseks - õde-vend olid ülemise korra peal, võre taga. (Nad olid vist alla aasta vanad, kui sinna kolisime. Ma ise kas 4 või äsja 5 saanud. Sestap on ka mälestused alles unenäolised ja fragmentaarsed.) Ja mina magasin kapipõrandal paikneval madratsil. No ja seal need ämblikud siis kondasidki, vahel ka teki all ja padja peal. Ma ei mäleta, et nad mus mingit õudu või õõva oleksid tekitanud. Saime täitsa sõbralikult läbi ja mahtusime kõik kenasti ära.

Kui jutt juba selle Puškini pargi mõisahoone peale läks... Jah, see oli siis igavesti lagunenud ja justkui kummituslik. Ei, kummitusehirmu ma ka tegelikult ei mäleta, küll aga mäletan, et seal majas elas mingi onkel, kes oli ehk kommionu vms ja kelle eest mul hoiduda kästi. See onu tekitab küll siiani veidi judinaid.

Ja muidugi oli see elamine selline, et vesi ja küte tuli sisse tuua, solk välja viia. Kemps oli kuidagi korruse peale üks. Ja vot seda ma siiani ei tea, kas ma olen selle välja mõelnud või mitte, aga see kemps oli nagu kõige jubedam koht üldse - talvel läks see jäässe ja kevadel hakkasid kollased purikad pea kohal tilkuma - minu meelest oli teisel korrusel sama koha peal ka kemps, aga ma pole siiski kaugeltki veendunud, et see ikka võimalik sai olla. Igatahes oli lastel privileeg kasutada köögiämbrit. Õigupoolest küll ainult minul, sest õel-vennal oli siis veel üldsegi privileeg püksi teha.

Aga jõgi tegi ühe majanurga ümber maalilise jõnksu ja talvel - noil aegadel, eks ole, kui talved olid hulka talvisemad, niisamuti kui rohi rohelisem jne, - oli lumi sageli lastele üle pea, mis oli iseenesest samuti maaliline, ent kuivõrd sinna mingi traktor alati esimese rutuga teed sisse kaevama ei kihutanud, siis samas mitte eriti funktsionaalne. Meie pidime sageli mu meelest juba enne 6 hommikul sealt läbi tungima - rongi peale, et Tallinnasse kihutada. Novot selle koha peal ma nüüd jälle hästi ei mäleta... Tallinnas käisime emaga nagu kahekesi... Aga mis need õde-vend siis tegid? Ju olid ikka juba nii vanad, et sai sõime viidud... Nende jaoks oli igatahes uhke raudjalastega kaksikutekelk, mille oli sel sügaval defitsiidiajal kuskilt välja koukinud muidugi mu nirgist vanaema, aga ega seda uhket kelkugi saanud läbi lauslume lükata.

Tallinnas käisime emaga seetõttu, et ema töötas siis alles pealinnas, tudeng oli ka samal ajal. Ja mina ruttasin temaga sageli kaasa. (Tegelikult kirjutasin esimese hooga "tolknesin", aga "ruttasin" on oluliselt õigem. Sest ajast saati olengi harjunud punktist A punkti B ikka tõtaka sammuga astuma, mitte uimerdades; iseasi küll, kui ma nautlemiseks jalutan.) Emaema ja isaisa töökohtades viibisin ka ühtepuhku. Aga üsna omapäi käisin ka juba ringi. Kadriorgu Reet Kaasiku (hilisema Kriigeri) tantsutrenni liiklesin mu meelest juba 5-aastaselt üksinda, trammiga. Vahel tikkus mõni tädi lgi, et kuhu sa, lapsuke, oma vanemad oled kaotanud. Seleta siis, et tädi, kõik on kontrolli all - vanemad on tööl ja mina lähen trenni. Ükskord juhtus küll ometi, et jäin trammis magama ja sõitsin oma peatusest mööda, - siis ma vist enam nii suurt enesekindlust üles ei näidanud. Ei mäleta, kuidas, aga sihtpunkti ma siiski jõudsin.

Nojah, enne kui otsaga kuidagi ämblike juurde tagasi jõuan, pean veel märkima, et sest vanast lagunenud mõisahoonest on tänaseks saanud täitsa kena ja esinduslik Harjumaa muusem, nagu eelmisel aastal oma silmaga näha võisin. Kappi, kus magasin, rahvale vaatamiseks siiski ei pakuta. Ja kõik tundus muidugi kahtlaselt väike jne, aga iseäranis kahetsusväärne oli asjaolu, et seinalt puudus ka mälestustahvel kirjaga: "Selle maja kapis magas Una koos ämblikega". Aga pole hullu, Keila-Tiina arvas, et see kindlasti tuleb veel sinna.

Meie pere järgmise koduga seoses on mul ka üks ämblikumälestus - sedakorda natuke kummituslikum, või isegi kafkalikum. Kõigepealt, tegemist oli jälle ühetoalise korteriga, sedakorda pikkade joostavate koridoridega noorte geoloogide (kellede hulka mu isagi kuulus) ühikas, mis sumises sellal lastest nagu mesilastaru - oli ju aeg maa lastega täita. Ja täideti hoolega. Aga kapis ei maganud me siis enam teps mitte. Isa ehitas meile kolmekordse nari, voh! Peaaegu uskumatu, aga tõsi. (Tegelikult ehitas ta isegi telliskividest vanni, mille ta ära plaatis ja kus me õe-vennaga koos mulistasime.) Aga seal naril pidin mina sedapuhku magama ülakorrusel, mis tekitas teatavaid nägelusi, sest õde-vend said asjast aru umbes nii, et tegemist oli mingi hierarhilise asetusega ja nad tahtsid ise hierarhia tipus olla, paraku aga ei lubatud, ning mina ihkasin allapoole, sest lae all oli paganama kuum ja ruumi vist ka kõige vähem.

Minu vanemate üks esimesi suuremaid investeeringuid, ühtlasi suuremaid ruumivõtjaid ses ühetoalises korteris, oli klaver - küll mitte tiibklaver, aga omajagu kolakas ikkagi -, mida mind õppima pandi. Eks ma tahtsin vist ikka ise ka. Keegi mind nagu ei sundinud. Vanemad arvasid vist esiti, et vahva, las tegeleb, kasvatab distsipliini, aga nad ei osanud kohe ette kujutada, kui tüütuks see teistele võib kujunuda ja et mu kohusetunne võib liigsekski paisuda ning muusika mulle suisa "ohtlikult palju" meeldima hakata... Noh, väga hea, kokkuvõttes andis see mulle edasises elus teatud privileegid - mind "küüditati" klaveriga koos minema. Seal ühikas selle teise otsa, täiesti omaette tuppa, mis oli enne vist pesuköök, aga jäi mingil hetkel kasutult seisma. Nii sain mina siis algklassilapsena päris palju privaatsust, sellal kui teised ses majas elasid keskmiselt ligi neljakesi ühes toas. Sama kordus põhikooli ajal juba Tallinnas elades - jälle kord sain peamiselt tänu klaverile oma perekonnast kaks korrust kõrgemale omaette korterisse - ok, tegelikult ühiskorterisse, kus elasin koos ühe juudimutiga (jah, on teatavaid põhjusi, miks ma teda "mutiks" nimetan, - daam ega proua ega ka lihtsalt tädi poleks tema puhul kindlasti kohased). Ehhh, njaaa, see juudimutt oli ka ülimalt värvikas frukt, kellest oleks nii mõndagi pajatada, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei tea, miks ma üldse kogu seda jama kirja hakkasin panema... Tegelikult teavad mu lähemad sõbrad neid lugusid niikuinii juba ammu.

Heakene küll, jõudkem siiski ämbliku juurde tagasi. Seal ühika omaette toas, kus ma peale muude väiksemate ja suuremate lolluste (muuseas näiteks ka üsna regulaarse kummiliimi hingamise, mis seletab nii mõndagi, eks ole) vahel ka klaverit harjutasin, elas sellesama klaveri taga ka üks ämblikpoiss, kes esiti oli mulle üsna armsaks sõbrakeseks, aga muutus aja möödudes nagu väikseks ja üha suuremaks kolliks - ta jalad venisid aina pikemaks, veelgi enam jalakarvad. Välja ilmus ta vaid siis, kui ma käed klaverile panin, ja niipea kui need sealt ära võtsin, oli ta jälle klaveri taga peidus. Seega, tabada oli teda kaunis keerukas. Aga häirima oli ta mind paraku hakanud... Pean tunnistama, et lõpuks jäi ta eluke minu hingele, - mõrvasin ta brutaalselt kotaga. Rahu tema põrmule!

Juhhuu, hästi tehtud, õde!

2009-05-23T04:16:00.001-07:00

Ma olen siin blogimise koha pealt nüüd natuke laisaks muutunud, õigemini on prioriteedid nihkunud, aga kuivõrd Ajujahist minu Singapuris ja Kuala Lumpuris käiguga juba juttu oli, siis tuleb see asi lõpuks siingi tagantjärele, ent seda suurema rõõmuga ära märkida, et - minu õde pälvis oma ReUse Republic'u äriplaaniga sel konkursil teise koha ja 175 000 krooni, nagu ajakirjandusestki lugeda võis. Rahakest on ta äriplaani jaoks küll vähe, aga no asi seegi ja saavutus ju igati vahva.

Palju õnne veel kord, õeke! Ja ma olen täitsa kindel, et paned selle asja tublisti käima niikuinii.

Meenutusi HLP jõulupeost

2009-05-19T08:44:00.000-07:00

Täna saatis Triin mulle HLP (loe: Hansson, Leego & Partner) jõulupeo pilte. Tegemist oli 1930. Las Vegase stiilikaga. Käidi spetsiaalselt Tallinnast kostüüme laenutamas ja puha. Päris vahva meenutus - Eestist, talvest ja HLPst. Üritus ise toimus Otepääl (või siis selle lähistel), Veerpalu villas. Jagan neid pilte teiegagi. Kahjuks pole ühtki fotot meie pokkeripõrgust... Ühtlasi, tervitused HLP-lastele!

Limusõit Tartust Otepääle

Veerpalu villas

Ülevalt vasakult: Tiia, praktikant Astrid, ReinH, Kairi, Triin, Una; alt vasakult: Erkki, Kaie, ReinL
Ainsana toonastest HLP-lastest on piltidelt puudu Hüite.

Minu uus lemmikfrukt ehk maole ikka maovili

2009-05-17T16:11:00.000-07:00

Kuigi ma olin põhiliselt Indoneesias salak palmide poolt kasvatatavat snake fruit'i (ingl keeles ka dragon egg, ladina keeles salacca, zalacca) siin ka varem proovinud, avastasin selle täiesti uuesti. Olen nüüd kindel, et eelmine kord, kui neid vilju Mirjamiga Battambangis sõime, olid need, esiteks, lihtsalt sellised üsna kidurad ekesmplarid, teiseks, natuke pahaks läinud. Ma veidi kahtlustasin seda ning otsustasin eile uuesti proovida. Ja täitsa uus elamus!

Tükk aega mõtlesin, et mida tuttavat selle vilja maitse ometi meenutab, ja välja mõtlesin lõpuks - maasikat, kujutage pilti. Mike arvas pärast, et tegelikult meenutab ju välimuski maasikat, mille peale ma ise nagu enne ei tulnud, aga kui ta nii ütles, siis - tõepoolest. Kuigi oma ingliskeelse nimetuse on ta saanud sellest, et soomuseline nahk meenutab tõesti ka mao oma, kuid lisaks on see ka pisikeste okastega kaetud, mis vahel harva ka sõrme sisse võivad pugeda, võib seda tõesti ka maasikaga sarnaseks pidada. Mine tea, ehk ongi kuidagi sugulased...

Mis maasikatesse puutub, siis need siin ei kasva. Pealinnast osta olevat võimalik, aga hingehinnaga muidugi. Marjadega on siin üldse sandid lood. Kahtlustan põhjusena liigset niiskust. Aga pole hullu, põhimarjaajaks peaksin tagasi Eestis olema ja senikaua - snake fruit kompenseerib - mmmm...!

Siin on veel kord näidiseksemplarid...

Ja netist sikutatud kimp...
Niimoodi neid müüakse, jah, aga ma pole nii priskeid siinkandis näinud.

Rambutanid on sellega mu lemmikpuuviljade nimekirjas kuskile 2.-4. kohale nihutatud, aga needki on mõnnad. Ja vaadake, miuksed nummid karvakerad veel!
Osta saab neid peaaegu puuga, nagu näha.

Aa, ja kilohinnaks oli mõlemal eile 5000 rieli ehk 1,25 USD. (Keegi millalgi mainis, et tahaks rohkem hindu teada, aga ma eriti ei viitsi neid üles tähendada.)

---

Nii, kell on 6.30 hommikul ehk pärast paaritunnist ülevalolekut on nüüd paras aeg töisemate toimetuste juurde asuda - juba peaaegu tund aega on valge olnud, aga hea rahulik ja meie mõistes jahe veel.

Proosit, Daniela!

2009-05-17T06:02:00.000-07:00

Üleeile, kui ma esialgse plaani järgi pidin Eestisse minema, selgus ootamatult, oli Danielal sünnipäev. Kallasin talle õhtul, kui selline asjaolu ilmsiks tuli, baaris Vana Tallinnat ja ta läks puhta pöördesse - mitte ei suutnud aru saada, kuidas ta oma senise elu üldse ilma selle joogita elada on saanud. Pärast jätkasime "Ahvides". Mingi Siem Reap'i väidetavalt parimate baaride omanik (üks on see laheda nimega Angkor What?, mida ka oma Siem Reap'i sissekandes mainisin), kes meie hotellis oma naisest puhkab - nagu aru sain -, laulis Queeni "Bohemian Rhapsody't" kaasa nagu tõsine karaoke-ooperistaar, rahvas aplodeeris. Ja kuigi Daniela on peaaegu alati hoos ja häälekas, polnud ma teda sellises hoos siiski veel enne näinud - aina uiskas ja huilgas, nagu torust tuli, - täiesti uskumatu tegelane. Sealjuures tegi ta väga valjult maha inglasi, keda ümberringi hulgaliselt jagus (omanikudki on seal inglased). Mina aga olin öösel arvuti taga istunud ja üsna kudenud, alkohol ka alla ei läinud ning, suutmata Danielaga samale tasemele jõuda, läksin peagi ära magama.

---

Muuhulgas kuulsin õhtu jooksul, et Daniela oli lapsendatud jõukasse šveitsi perre, kelle jõukusest tal põhimõtteliselt kopp ette sai. Ta pidas paremaks oma lapsed sest kremplist eemale tuua ja oma rahakoti peal elada, mitte lasta lastel katuseid samamoodi sõitma ajada, nagu sõitvat ta vanematel, kes tahtsid neile iga sõrmeliigutuse peale võimaldada kõike, mis vähegi pähe turgatas. Laste isa, kellega ta juba mõnda aega koos ei elanud, olevat psycho'ks muutunud ja tänaval inimestele kallale läinud, leides, et need ta naist liiga palju vahivad.

---

Danielale veel kord õnne! Hip-hip-hurraaa ja proosit!

Tsirkus Beach Roadil - üsna otseses mõttes

2009-05-16T21:26:00.000-07:00

Käisin just korraks kontorist väljas - jajah, üldiselt muidu vaikselt kontorirotistun siin viimasel ajal - ja seekord ei saanud ma jätta kaamera järele tõttamata, pilte klõpsamata ja neid teiega jagamata...

USAst pärit Austraalias elav itaalia keelt mittekõnelev itaallane Jill, kes on meie hotellirahvast siin vist juba oma paar nädalat basseiniäärsete treeningutega lummanud

Ja on ka, millega lummata! Iseäranis vajuvad ammuli muidugi meeste suud, vahel võib väikest ilaniretki täheldada.

Jill õpetab siin kitsikuses lastele vabatahtlikuna tsirkust, et need teatud skill'id omandaksid ja raha saaksid teenida. See asjaolu seletab ka tema enda skill'e.

Teen sohki, tunnistan üles

2009-05-16T19:48:00.000-07:00

Jah, möönan, pea norus. Vahel ma parandan vanemates postitustes kirjavigu, aga mitte ainult - mõnikord ka sõnastust või lausa lisan või kustutan midagi. Iseäranis pagana kurjavaimu neetult palju maadlemist on vormindusega. Ja maadlen mis ma maadlen, no mitte ei saa aru, kuda see blogspot selle tekstisuuruse omatahtsi kord siukseks, kord näukseks keerab ehk kust tal, raisal, mingi oma totter tahe pärineb. Igatahes, ses osas olen enam-vähem juba alla andnud.

Mulle tundub, et selline tagantjärele päevaraamatu kohendamine on natuke nagu pettus, aga teisiti ma ka ei saa. Spank me!

Kelgutamine Kambodža moodi

2009-05-16T19:07:00.000-07:00

Täna nägin sellist vaatepilti: lapsed olid leidnud ratastega tooli jala ja väikse betoneeritud künka ning panid need kaks asja kokku - selline see kelgutamine Kambodža moodi ongi.

Korralik netiühendus nagu muidu saadud

2009-05-15T20:59:00.000-07:00

Kes ütles, et siin riigis pole võimalik korraliku kiirusega netiühendust saada! Aga palun, maksad kuutasu 8000 USD ja 2-megane ühendus olemas nagu niuhti. Või noh, kindel ei saa siin ju milleski olla, aga nii vähemalt lubatakse. Enne hangid muidugi ruuteri ka.

Kui ei usu, vaadake ise: http://www.online.com.kh/index.php?option=com_content&task=view&id=25&Itemid=50

Jälle see joonistamine!

2009-05-15T00:44:00.000-07:00

Joonistamine on mind lapsest saati kiusanud - et mitte öelda, mulle vastik olnud - ja rahule ta mind ei jäta, sinder!

---

Mulle endale tundub, et viimastel aastatel olen hakanud easygoing-olemise kunsti kohati päris hästi valdama - mis ei tähenda, et seda alati vaja oleks või seda alati sooviksin -, lapsena olin aga pigem pingutatult püüdlik oivik - noh, selline, mitte milleski mitte kuigi andekas, aga igas asjas üsna tubli - peaaegu läbinisti viieline ikka. Ja sugugi mitte muretu.

Juba algklassides "ilutses" mu kulmude vahel vertikaalne vaokene. Mäletan, et keegi - seda küll mitte, kes, - juhtis sellele mu tähelepanu ja ähvardas varakult põhimõtteliselt kortsus vanaeideks saada. Mis tänaseks, hoolimata kunagisest sõnakuulekast kortsudest puiklemisest ehk kulmude juuksepiirile surumisest ja viimasel ajal puhtkohtlusest pakatavast pidevast irvitamisest – vahel imalusse kalduvast, vahel iroonilisest, mis aga mõlemal juhul samuti hulgaliselt kurde tekitab -, ongi praktiliselt juhtunud, eks ole. (Jeesus, miuke napakas lohisev lause tuli! Kes mingi mõtte välja loeb, võib end millegagi premeerida.)

See selleks. Mis te arvate, kas sellise inimese vaim ja meeled olid vabad millegi loomingulisega tegelema? ... Küsimus oli retooriline, vastus üsna ühene.

Ei saaks öelda, et selline olla oli mu vaba valik ja teadlik soov. Nüüd, täiskasvanuna, oleks iseasi. Kuigi nii ehk naa usun ma ka mingisse "jumal"-teab-kust-tulevasse geno- ja fenotüübist ja keskkonnast sõltumatu loomuse olemasolusse, mida täiesti mis tahes suunas ikka kangutada ei saa... Aga päris sageli saab sedagi hoopis enam suunata, kui arvata tahame või julgeme… Juhul kui me endale ise liiga kitsaid piire ei sea… Võib ju end mingis väljavabandamise või isegi enda tundmaõppimise vms tuhinas ka täiesti kinni piiritleda, seda ka loomuseks pidada ja sedaviisi end ise lämmatada... Teisalt, kuidagi võiks oma piire ikkagi nagu tajuda... Tegelikult, olulisem kui piiride ja puuduste teadvustamine - ja selle käigus ehk koguni nende väljamõtlemine, juurdeloomine - on heade eelduste ja tegelike/suurimate vajaduste ja soovide tundmaõppimine. Tuhka neist piiridest, kui valid selle tee, kus tõkkepuud ees ei ole! Ehk peaga vastu seina põrutamise asemel ukse, kust söakalt läbi astuda.

Oijah, see loomuseteema jne on ka väga intrigeeriv, aga kuidagi peab joonistamise juurde tagasi jõudma... Nojah, umbes taoline, nagu kirjeldasin, ma enda arvates tõesti olin. Mistõttu kunsti- ja tööõpetus kujunesid üheks suuremaks mureallikaks üldse - küll oli raske neid "5" peale punnitada! Ja paar korda tuligi veerandi hindeks ikka "4" ka. Oli see vast nadi tunne! Ja murekorts süvenes, kortsvanaeidestumine lähenes kiirustades. Eks ma siis kiunusin ja viunusin ja lasin päris sageli teistel enda eest joonistada. Kord kiunusin isegi isa ära - ta kopeeris mulle raamatust lugemispäevikusse aknaklaasi peal hariliku pliiatsiga ninasarviku või elevandi või mingi siukse tegelase - sellise helehalli. Ise ta armus sellesse täielikult. Kui ma siis pärast sain selle alla veerandihindeks "5-", koos umbes säherduse selgitusega, et leninlikke raamatuid vähe loetud vms - ja tõsi, ühtki polnud -, avaldas isa solvumist ja teatas, et see oli ka viimane kord, kui ta mulle mingeid pilte joonistab või üldse mu kooliasjadega tegeleb. Ega oli kah. Ühtlasi esimene. Või siis äkki ta paar korda ikkagi aitas mul midagi vene keele tunni jaoks tõlkida, poetades meelega mingit jerunda’d ja roppusi sisse… Ja paari aasta tagant ikka küsis, mitmendas klassis ma käin; ja mida iganes ma vastasin, muutus ta murelikuks (no niimoodi humoorikalt-irooniliselt – seda soont tal jagub) ja ütles alati, et kuule, nüüd küll juba aitab - jääd veel issile kätte muidu. Ja ega ta väga palju mööda ei pannudki.

Nii-nii, jälle kipun kõrvale kalduma... Kui ma gümnaasiumisse läksin, lootsin metsikult, et kunstiõpetusega on nüüd küll lõpuks ometi ühel pool - ja teistes koolides mu meelest lõppeski see asi ära -, aga tutkit brat - vahetasin end sellisesse kooli, kus oli ette nähtud kunstistuudio, mis kujunes hirmsamaks kui kunstiõpetuse tunnid iial varem.

Esimesest stuudiost mäletan, et Tallinna Bakalaureuse Erakooli õppemajas, mida meie, tasuliste õppurite, rahadega alles hakati üles ehitama ja mis pärast mu koolilõpetamist kuuldavasti päris nägusaks sai (jutt on praegusest Akadeemia Nord'ist), oli õppetingimuste koha pealt paras kaos, toolegi nappis. Kunstihullu proua Viidalepa dikteerimisel tuli üles tähendada mingi metsik nimekiri kunstitarbeid, mis kõik oli vaja järgmiseks korraks hankida. Alustades molbertist, eri liiki värvidest, orava-, ahvi- ja kurat-teab-mis-eluka-sabast tehtud pintslitest (väiksed iluliialdused on ju lubatud, eks) ning lõpetades - tooliga. See viimane pole mingi liialdus.

Üks poiss isegi tuli järgmine kord, tool kaenlas. Ja muide, tema saigi ehk just meie koolist endale kunstipisikukese külge - mitte küll niivõrd sest kunstistuudiost, kuivõrd minu jaoks samuti piinavast filmistuudiost, kus tuli kah põhiliselt ikkagi joonistada. Nüüd ta väntabki filme. "Detsembrikuumusest" olete vist ikka kuulnud, ehk näinudki.

Aga see neetud kunstistuudio, kus Anu veel sageli pärast tundi üritas mingeid pagana kriipse ja natüürmorte paberile saada, toimus lisaks kõigele laupäeviti, sellal kui teised noored lulli lõid.

Muide, kui ma kunagi mingil aimamatul põhjusel, milleks esimese hooga pole kindlasti minu oravasabapintslist puhuvad seniolematult värsked ja kogu maailma raputavad tuuled, peaksin kuulsaks saama, katsuge mu emalt mu üks ja ainuke kunstisuurteos - natüürmort mingist maltsast - odavalt kätte saada ja hingehinnaga maha müüa.

Aga kõik see rist ja viletsus pole paraku kaduvikku-möödanikku jäänud ning jälitab mind Kambodžaski. Khmeeri tähestiku kirjutama õppimine on vähemalt sama hull kui hullu Viidalepa kunstistuudios kriipsude komponeerimine. Ja kuigi ma ju kunsti tegelikult armastan ja see kunagi peas olnud totaalne tõrge on ka nagu ületatud - suudan ka lõõgastuda ja natuke loomingulisustki endale ligi lasta -, on kujutava kunsti tee teiste teedega võrreldes pigem ikka see tõkkepuuga tee, mida olen vältinud, mistõttu nii käe kui silma vilumatus annab päris tõsiselt tunda. Näiteks, vorbin näidise järgi pika joru enda arvates ühte ja sama tähte täitsa kenakesti valmis ja siis selgub, et mõned kukkusid välja veel halvemad kui teised. Ja mina nende kuradi krõnksude erinevusest aru ei saa! Kui õpetaja just iseäranis kannatlikult ei seleta, puust ja punaselt mitukümmend korda ette ei tee. Aga õnneks ikka seletab ja teeb. Harva juhtub, kui jõuan tulemuseni "almost", aga nagu olen kirjutanud - see ongi siin maal tegelikult maksimumkvaliteet, nii et mingeid edusamme siiski teen, pole hullu.

---

Aga kui nüüd päris aus olla, siis pole ka khmeeri keele häälikute tabamine-matkimine kergete killas ülesanne - mis siis, et muusikalist kuulmist on mul märksa enam kui kunstilist kätt.

---

Nii, asun jälle maalima ja häälitsema. Tsutsufrei!

Palju õnne, härra kuningas!

2009-05-14T20:19:00.000-07:00

Kuna kuningal on kolmandat päeva järjest sünnipäev - milleks muuks seda kuningat siin vaja on kui tema sünnipäeva tähistamiseks -, on meie muidu nii western klientuuriga hotell täitunud kohalikega. Naljakas vaadata - basseinis puhta khmeerid. Noh, igatahes on sel viisil kuningast meilegi tolku. Palju õnne ja proosit!

Una saabub Tallinna lennujaama 05.07 kell 14.05

2009-05-12T09:53:00.000-07:00

Muidugi juhul, kui kõik läheb plaanipäraselt. Lennupiletid selliseks ajaks igatahes ümber muudetud.

Peaaegu otse lennujaamast võiks laulupeole minna.

Sestap, kallid sõbrad Permanentsed Peripateetikud - jah, ma tean, et ma olen veidi labiilne, teatades kord, et mina saan matkale tulla ainult siis ja siis, mõne aja pärast, et mul kama, alati sobib, jne -, palun tungivalt alustada (ok, alustada võiks ka tungivalt, aga eelkõige tegelikult palun tungivalt, hardalt ka muidugi) matka siiski teisipäeval, 07. juulil, mitte esmaspäeval, sest esmaspäeval pean ma jõudma ka Tartus ära käia, et oma stuff seal kokku pakkida ja siis kaasa tarida. Arvestades, et matk on mu peamisi argumente, miks ma üldse suvel Kambodžast Eestisse tulen, loodan - jälle tungivalt -, et saate muga arvestada. Onju? Eksju?

Elumuutused

2009-05-12T03:46:00.000-07:00

Üleeile rentisin moto, mis tähendab, et olen lõpuks ometi mobiilne ja saan ka natuke aimu, mis pagana linnas ma siis ikkagi elan. Varem polnud erilist point'i rentida. Niikuinii näiteks kuskile mujale sööma minna eriti ei saanud, kui 6 päeva nädalas kõigil õhtutel tööl olin, sest suurem osa söögikohti avatakse kell 2 või hiljem. Päevasel ajal hüppasin vahel harva Otresele minekuks kellegi teise motole; eriti harvadel juhtudel sai mõni motoots (NB! loe liitsõnana ja poolita õigest kohast, ma kohe meelega ei pane sidekriipsu vahele) ka kuskile mujale tehtud. Kummaline oli baaris vastata küll, et ei, ma ei tea, kus see asub, ei, ma ei tea, kuidas sinna saab, sest sorry, ma pole käinud. Aga nüüd kiman ringi. Eile sain trahvi ka juba, sest mu renditud motol pole peeglit ja mul pole juhiluba. Paljud, õigemini suurem osa turiste, sõidab ilma juhiloata - nüüd ja ka edaspidi. Kui politsei asja tõsiselt käsile võtaks, lõppeks motorendiäri ilmselt ära. Aga ei võta. Ju neil sai praegu lihtsalt bensiin Hummerite jaoks otsa vms ja oli vaja natuke teenida. Õnneks tuli Nicole mulle appi, kui talle hellasin, ja kuna ta tundis seda võmmi, siis piirdus trahv seekord 2,5 USDga. Nicole lubas selle tuttava võmmiga veel kõnelda, et ta mind enam kunagi kinni ei peaks, kui veel mind kohtab, sest ka täna olid nad jälle väljas, kui Victory Hill'ile tahtsin minna. Pöörasin otsa ringi ja ei läinudki. Ahjaa, mu moto on nati juba rikkis ka - mingi gaasirelee vms -, mis avaldub sedaviisi, et gaas on kogu aeg peal ehk et pean aina pidurdama. Homme katsun moto välja vahetada. Aga igatahes on mul väga soodne diil, nii et nuriseda ei saa.

Nii ma siin siis liiklen...

Olen küll mina, kuigi üsna hästi maskeerunud, eks.

---

Eile kolisin oma uude koju. Ehk enam ei ela ma meie hotellis. Kaua sa ikka elad, töötad ja veedad aega samas kohas! Mulle aitas sest. Aga elan meie hotellile nüüd vägagi lähedal ( mingi 150 m vast), ümber nurga Sokha hotelli ja ranna poole, nii et hea lihtne liikuda - isegi moto selga pole mõtet hüpata.

Siin teile ülevaade mu uuest kodust...

Kohe see esimene boks...

Nagu näete, on mul jälle kaks voodit. Kes teist mulle siis esimesena külla tuleb, ah?

Täna ostsin oma uude koju ka kaks taldrikut, kahvli, noa ja lusika ning mõningaid toiduaineid külmkappi. Hoopis teine tera!

Aa, üksi ei ela ma teps mitte. Mul on kädistav kaaslane ka. Kohanud teda veel pole, aga kuulnud küll. Selle eest ta hoolitseb, et teda kuuldaks. Geko muidugi. Pirakaid prussakaid võib ka vahel ikka kohata - nagu siin igal pool. Nii et seltsis segasem. Voodilutikaid õnneks siiski pole. "Ahvide" juures ehk meie naabri-konkurendi Monkey Republic'u tubades pidavat olema - Annika ja Karli kurtsid.

---

Täna oli mu esimene khmeeri keele tund - eraõpetajaga meie baaris. Täiesti crazy värk ikka - nende hääldus ja tähed on lihtsalt võimatud! Siin teile kaemiseks, kuda ma nende pagana krõnksude kirjutamisega maadlesin...

Enam ma nii väga ei imesta, miks osa kohalikke lugeda ega kirjutada ei mõista, ja osa, kes justkui mõistab, seda siiski eriti ei harrasta.

---

Praegu olen peamiselt enam-vähem nagu raamatupidaja või midagi sinnapoole... Ma suudan oma karjäärimuutustega ikka veel üllatada, või mis? Järgmisena võiks hakata näiteks korstnapühkijaks...

Delikatessid, vaimuvälgatused, kohatud inimesed jne

2009-05-12T01:37:00.000-07:00

Kirjutasin-avaldasin sissekande ära ning nüüd alles märkasin, et pealkirja sattunud "kohatud inimesed" on küll täiesti kohatult sõnastatud. Muidugi pidasin silmas inimesi, keda olen kohanud, mitte kohatuid inimesi. Aga no lõbus, las see pealkiri jääb. Sellest siis see täiendus. Nüüd asja kallale.

---

Mis te arvate, mille peale sellist meelast nägu tehakse?

Ei, mehed on täiesti vale vastus. Eks ikka hakklihakastme ja kartulipudru peale.

Gerly-Jaan mässasid köögis end kolmapäeval (kui ma ei eksi) pealaest jalatallani tilkuvaks ning väljusid sealt siis nimetet produktidega. Ah et mida tähistasime? No sedasama - hakklihakastme-kardulapudru valmimist.

Margus ja Argo

Jäme

Selle pildi palus Gerly Jäme pildi kõrvale panna. Koos ülesandega: leia 10 erinevust!

Jäme, Kris ja Gerly
Lõpuks ometi üks pilt, kust näha, et jah, Kris on tagasi. Kusjuures seekord 1-otsa-piletiga.

Istusime pika laua taga ja puha - 11 eestlast.

Kris, Argo, Jäme, Pets, Mattus
Tõsi, tänaseks on meid alles vaid 6. Mattusel puhkus ja ta pani ootamatult salaja Eestisse plagama, oma plaane eelnevalt tutvustamata. Ühel hetkel lihtsalt selgus, et ta nüüd Eestis. Neli matsi, õigemini kolm matsi ja Gerly, panid mõni tund tagasi jugama. Nii et nüüd on alles jäänud põhimõtteliselt vaid residendid: Renx, Pets, Kris, Jäme ning mööndustega residendid Argo ja mina. Argo paneb ka nädala pärast ajama. Mina juuli esimestel päevadel. Aga nii mõnigi meist tuleb siia kindlasti veel tagasi. Enda kohta ei oska küll veel öelda, aga pole välistatud, et veedangi vaid juuli Eestis ehk et augustis Sihanoukville'is tagasi. Eks näis. Ei oska praegu veel midagi kosta.

Ablas Erkki, Renx ja veel mõni

Ja ega's eestlased sea moodi süüa saa... Hoolitsesin seekord minagi selle eest.
Seda märjukest kulus sel õhtul täitsa palju. Isegi minul, muide. Ma olin kuidagi sedavõrd ärev või pingul vms sel õhtul, et päris palju kulus teist, enne kui üldse midagi mõikama hakkas.

Gerlyga

No ja popsutajaid leidus ka. Küll mõnel hakkas selle mõjul alles vaimuvälgatusi tulema - nagu Vändrast saelaudu! Näiteks: "Anu, kas Anu Lamp on Su ema? Anu ju oled ja istud seal niimoodi lambi all..." Kõik loogiline, eks ole.

Sama tarkpea käpa alt väljus ka selline "praad"...

... mille ta kõrvallauda saatis...
Retseptis tükeldatud papist klaasialused ja sigaret - nami!

---

Aga mis te arvate, mis salapakike see on? Heroiin?
Võta näpust, pole mitte. See on hoopis magus sticky rice, palmilehe sees.

Sisaldas antud juhul ka mingit puuvilja, mida ma ära ei tundnud, kuigi mu meelest olen nüüd juba kõik puuviljad, mida siin liikumas olen näinud, ära proovinud.
Igatahes hea oli.

Täna ostsin endale oma uue kodu külmkappi mingi siukse suurema junni - jumal teab, mis seal sees on, sest sisse ju ei näe ja turul ei osanud mulle ka keegi inglise keeles seletada. Jõudsime hädaga vaid nii kaugele, et no sweet. Eks ma saan siis teada, õigemini tunda, st maitsta, sest sageli sööd siin siuksi imeasju, mida ei tea mitte - vahel sünnib süüa, vahel eriti mitte; ja vahel nagu tundub, et sünnib - maitseb ja puha -, aga seedesüsteemil kujuneb mõne aja pärast mingi isemoodi arvamus sest asjast.

Siin siis need viimased puuviljad, mida proovisin. Ülemise nimetust ei tea, alumine on milk fruit.
Põld häda. Milk fruit oli tõesti nagu piimane.

Tõin vilju turult sellise varuga, et teistelegi mekkida jätkuks. Mõtlesin, et teised eestlased põnevil ja tahavad ka kindlasti proovida, aga vastu lootusi ei tekitanud ma nendega erilist furoori - ei teagi, kas lõpuks läksid ehk prügikasti, sest minust nad lauale jäid.

Näe, katsusin küll meelitades serveerida, nagu mingi reklaamitüdruk...

Gerlyga

Kas teie ka viimastelt piltidelt tähele panite seda, mida ma äsja avastasin? Nimelt, et olen endale viimasel ajal kolm erinevat sini-must-valget rõivaeset soetanud. Mis sa kostad, on kuidagi niimoodi välja kukkunud. Ju on siis ikka mingi väike alateadlik koduigatsus ka, mis muud.

Niisama

Veel Gerlyga

---

Asensio
Hispaanlasest Jaapani residendi Asensioga (kes kõneleb ka jaapani keelt) kohtusin meie hotellis, kui veel baaridaamina töötasin. Just sel päeval, kui ma selle USA tüübiga ilgelt ämbrisse astusin. Igatahes olin pärast eriliselt änksi täis ning pigem jutukam ja veel lõbusam kui muidu. Nii ma siis tõstsin ka Asensio tuju. Kui esiti küsisin, kas kõik on hästi ja tuju hea, siis ta vastas, et ta pole kunagi eriti rõõmus, tuju on pigem ok, rahuldav, aga mõne aja pärast oli tal suu juba kõrvuni, haa. Järgmistel päevadel tuletas ta seda mulle veel meelde.

Jõudsin talle leti ääres ära rääkida peaaegu kõik, mida ma selles riigis äriajamisest siiani olen teada saanud, mida lehtedest lugenud jne ehk et millest võiks talle kasu olla, sest, nagu paljud teised, tuli temagi uurima, kas siin riigis mingit äri ka saaks teha. Eks ikka saab, kui oled nutikas, järjekindel, hea adapteerumisvõimega ja ettevõtlus on su kirg. Ning kui sa pole ülemäära kõrge moraalikoodeksi kandja. Sest korrumpeerunud riigis oleks vastasel juhul keerukas hakkama saada. Altkäemaksudega tuleb pigem arvestada. Käsi-peseb-kätt-mentaliteediga ka. Kuigi teisalt, kui oma rulli oled kohalikule juba välja käinud, ei maksa sul teiselt poolelt enam mitte vähimatki liigutust loota - see oleks otseses mõttes lolli lootus.

Edaspidi oli ka mul Asensiost tolku - ta on olnud aktiivne kuulaja, aidanud mul odavalt moto rentida, uut elukohta otsida jne. Ühesõnaga, temaga on päris tõhus suhelda.

Sel pildil oleme temaga Airportis, kuhu sattusime seoses elukohaotsingutega. Nimelt käisime ühe korterelamu juures mitu korda sisse-välja-kõndijaid küsitlemas. Ikka lootusega endalegi pesa leida (me mõlemad otsisime). Nii sattusime seal ka Kirilli peale, kes, nagu nimest aimata võib, on venelane, kohalik. Edasi viimase kontorisse, siis koju, tema rumeenlasest neljandat last ootava naise Nicole'iga mingeid kohti vaatama ja lõpuks venelaste diskoteeki Airport, mis asub Victory Hill'il, rannas. Nii saime ka siinsest vene kommuunist üht-teist teada. Neid elavat siin oma 20 perekonda, kes hoiavad üsnagi kokku ehk teistega nad eriti ei segune. Neil siin omad kallid kohad, sõidavad Hummeritega, omavad saari, kuhu tahavad ka lennujaamu rajada jne. Üsna tõenäoliselt on osa neist maffiaga seotud. Airport, näiteks, on siuke koht, kuhu raha peab olema kõvasti sisse taotud, aga need korrad, kui seal käinud olen, on see praktiliselt tühi, kuigi hinnad ei ole sugugi kallid. Igatahes tundus kutse nende sekka täitsa intrigeeriv. Aga midagi kuigi intrigeerivat siiski ei juhtunud. Olime Asensioga ikkagi üsna omapäi, venelased omas suures lauas. Tai venelased tegid natuke tsirkust ja kogu moos.

Siiski sai Asensio järgmisel päeval, kui Airporti business lunch'i sööma läksime, vene loomust juba tiba paremini tundma. Kirill pistis "ahvidest" teenindajate peale pljäät'e ja pizdets'e pritsima, nagu torust tuli. Tõsi, teenindajad olid topakad, aga üldiselt ei maksa siin teenindusest ka kuigi palju loota (mis muidugi ei tähenda, et ei peaks üritama meie hotellis asja parandada). Kuigi minagi arvasin, et rikkur-venelased ikkagi suudavad endale mõned kobedamad leida, neid õpetada. Aga tuhkagi. Asensio, kes on jaapanlaslikult äärmiselt vaoshoitud ja delikaatne, samas tähelepanelik, avatud ja sihikindel, oli vene sõimust üsna üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, aga üle ta selle elas. Sai Nicole'ilt-Kirillilt ka päris palju kasulikku infi oma äriplaanide jaoks. Ja mina leidsin Nicole'i abiga endale uue kodu.

---

Üldse olen nüüd sagedamini mujal söömas käinud. Kord sõin Kampuchea's näiteks sellist coconut curry't...
... mis oli muidu igati hää, kui unustada asjaolu, et kuradima magus - nagu magustoit.

Ja Danielaga käisin lõpuks ka Sokha hotelli baaris ära.

Jeesus, kui meeldivalt vaikne seal oli! Meil ikka peaaegu alati melu ja euromuss, sageli lausa lärm.

Ja Daniela on ikkagi lahe! Vahepeal rääkisid "meie mehed" siin tema kohta igasugu justkui jubedaid lugusid. Arusaadav - eks ta on emantsipeerunud, julge ja otsekohese naisena meeste jaoks sageli hirmutav ja vastuvõetamatu. Mulle tundus ta kohati natuke liiga naiivne, aga ju ta pole tõesti igasugu mühakatega harjunud. Kuigi ta on sünni poolest korealane ehk asiaat, mistõttu juhtub, et teda vahel siin kui chicken farm'i liiget kiputakse kohtlema, on ta kogu oma teadliku elu elanud eriti euroopalikus keskkonnas ehk Šveitsis šveitslaste peres (millest tal, tõsi, kuigi häid mälestusi ei ole, tänaseks praktiliselt ei suhtle ka) Igatahes on ta minule täitsagi vastuvõetav. Ja mis peamine - ometi keegi töökeskkonnaväline, kellega saab vahelduseks ka kas või girl talk'i puhuda.

Meie hotelliõue lapsed Monkeyga

2009-05-08T10:51:00.000-07:00

Sengi lapsed Mengheng ja Lingling ning Daniela tütar Shilan Vietnami kaudu Jaapanist toodud 60-dollarilise Monkey-nimelise kutsikaga

Hinna osas valgustasid mind Sengi lapsed, kes mu meelest ei pruugiks veel nii palju rahast mõelda ega kõnelda, aga raha on khmeeridele ja kuuldavasti ka paljudele teistele asiaatidele kõige tähtsam - kõik keerleb raha ümber ja nii ka maast madalast kasvatakse.

Hmm, viimasega seoses meenus, et ühel hommikul, kui mul, tõepoolest, jälle kord pika pidžaama asemel midagi muud - ilmselt lühemat - seljas oli, ütles Lingling mulle mööda minnes: "Uu, sexy girl!" Ka see tundus mõneaastase plikatirtsu suust kuulduna veider...

Kohtume juulis, kallis kodumaa!

2009-05-08T08:26:00.000-07:00

Et siis jah, uued tegemised, uued tuuled, mistõttu palusin Margotil oma lennupileti kuskile sinna 1. juuli kanti nihutada. Nii et mais ma, sõbrad, siiski Eestisse ei jõua, kuigi igatsus te järele on kohati päris suur. Ent vähemalt igavuse all ma siin ei kannata. Nii napisõnaliseks jäängi, sorry.

Igatahes, iga-aastasel ehk 11. ülilugupeetud ja arrrmastatud Permanentsete Peripateetikute rannikumatkal olen kohal nagu viis kopkat, seljakott seljas, koivad vudimas.

Umbes nii...

Aga mis seal salata, vahepeal ka nii...

See pilt tuletab meelde, et Sarts, ae, Sa pole ju muidugi siiamaani oma kinkekaarti ära realiseerinud? Võta end nüüd kokku. ;)

Vahepeal lihtsalt imelisi vaateid nautides...
Ohhh, Eesti meri, mets ja loodus...!

Aga hämmastav küll, Eestis, nagu näha, on keset suvegi vahel paksu kampsunit vaja.

Varvaste tuulutamine ja plaasterdamine on ka alati teema.

Ja õhtuti muidugi lõkke ümber istumine...

Ühel matkahommikul väljusin telgist sellise kaunitarina...
ja keegi kahjurõõmus jobu kohe ei saanud pilti tegemata jätta.

Aga 11 aastat tagasi olime sellised...

Üks ülesanne ka: leia igalt pildilt Anu. Nii palju siis matkaunelusi...

Loodetavasti jõuan ka laulupeole, kuigi - niuts-niuts - laulukaare alla ilmselt mitte.

Ja Tiina, kas Nuumimaal tänavu sünnipäeva ka pead? Juuli võib jälle siva välja müüdud saada...

Aia, silmad torgivad!

2009-05-08T08:11:00.000-07:00

Äkki see on varahommikul 61 otsa ujumisest soolaka veega basseinis, mis täitus selle aja jooksul hämmastava kiirusega töllmokselt vahtivate prantsuse poistega, kes mulle eile mitu korda basseinist möödudes kooris kisendasid: "We love you very much!", rikkudes meie muidu nii haudvaikse hotelli rahu, eks ole, nii et pidin nende juurde minema ja hotellitöötajana küll oma vastuarmastust vanduma, ent vastutasuks omakorda pisukest maharahunemist paluma? Jajah, just neis "pagana konnaõgijates" see asi ongi. Ja arvutiekraani vahtimine vaevalt et mingit rolli mängib. Väiksest unehäirest rääkimata.

WiFi mu hotellitoas

2009-05-08T08:01:00.000-07:00

Aga mul on otse hotellitoas nüüd WiFi. Kas pole uskumatu?! Tegin krediitkaardiga 17 $ ülekande ja lausa ongi ja liigubki - lubatavasti nädal aega selle raha eest. Siuke vinge süsteem meil siin nüüd.

Juuksurielamused

2009-05-08T04:47:00.000-07:00

Eelmine kord lõikas siin mu juukseid Helen, kes nüüd on paraku Eestis. Palusin siis üleeile end imekaunite pikkade juustega baarikolleegil Sukhunil juuksurisse kaasa võtta. Sattusime turule.

Esimese naljana küsis juuksur Sukhunilt, kas ma olen kohalik ehk khmeer! Ma ei saanud tükk aega aru! Aga no mine tea, ehk olen siis juba kohalike nägu hakanud minema... Avaldasin oma üllatust, et ma ju heledajuukseline ja puha... Tema aga vastu, et kohalikud ka vahel blondeerivad juukseid ja valgendavad nahka. No tõepoolest, aga eurooplased nad mu teada sellegipoolest välja ei näe. Kardan, et talle võis mu üllatus solvumisena tunduda, tegelikult oli ikka vaid puhas üllatus. Aga võib-olla tundus turujuuskurile jälle uskumatu, et western turule juuksurisse tuleb...

Soovisin juukseid tervendamise eesmärgil vaid pisut lühendada, aga juuksur tegi altotsast kolm kopsakat krõmpsu ja valmis. (Õnneks ikkagi juuste altotsast ja näiteks häbememokad jäid täiesti alles.) Ei tema saanud mu seletamisest aru, et võiks ka tukka ja muid hõljuvaid haralisi otsi pisut näksida. Ja ega ma siis enam julenudki teda kääridega kallale lasta. Mida sa ühe dollari eest ikka tahad saada!

Kuigi karvu oleks tarvis ka värvida, pean sellega kahjuks ilmselt Eestini kannatama, sest kust saada blondide salkude jaoks värvi ja kes neid salke siin normaalselt teha oskaks, seda küll ette ei kujuta. Parem ei hakka riskima.

Kopp ees, kõht tühi

2009-05-03T04:48:00.001-07:00

Nii, nüüd ma olen küll sest neetud blogimisest ning arvutiga toa ja netipunkti vahel siblimisest surmani tüdinud ja ilmselt olen ka kõik teised ära tüüdanud, aga vähemalt on "võlad" (iseenda ees) nüüd nagu likvideeritud.

Muide, veetsin nii eile kui täna netipunktis 6 tundi (lisaks üritused toas netti kätte saada) ehk sellele kulub praegu kindlalt rohkem raha, ajast rääkimata, kui näiteks söömisele. Ma arvan, et vajan ravi.

Kell on seitse läbi õhtul... Kui alustaks ravikuuri õige söömisest, mida viimati - ja siis ka vaid korra - tegin eile... Kui nüüd sellele mõelda, siis kangesti tahaks minna jälle Victory Hill'ile, kus eile tukitakso abil Margusega mõnusat india toitu käisime nautimas... Aga kurinahk, vihma kallab nagu oavarrest, õigemini nagu heavy shower, ja ma ei saa oma läppariga siit netipunktistki naljalt minema, kuna võtsin ta seekord kotita näppu... Apua-apua!

Ajakirjandusvabadus

2009-05-02T23:13:00.000-07:00

Üle pika aja sirvisin virtuaalset Postimeest, kus mind paelus muu hulgas uudis "Eesti on maailmas ajakirjandusvabaduselt 14. kohal", mis tekitas huvi, mitmendal kohal siis Kambodža ka on. Otsisin Freedom House'i avaldatud 195 riigi edetabeli üles ja sain teada, et jagab 132. kohta - täitsa esimeste mittevabade ehk kõige vabamate mittevabade hulgas.

Huvitasid ka lähipiirkonna riigid. Toon huvipakkunud riikide tulemused paremusjärjestuses:

vaba ajakirjandus: Jaapanis ja Lõuna-Koreas;
osaliselt vaba ajakirjandus: Hong Kongis, Indias, Filipiinidel, Indoneesias, Tais;
mittevaba ajakirjandus: Kambodžas, Pakistanis, Malaisias, Singapuris, Sri Lankal, Bruneis, Vietnamis, Hiinas, Laoses, Birmas, Põhja-Koreas.
Venemaa asetub oma 174. kohaga Brunei ja Vietnami vahepeale.

Singapur üllatas mind. Mis värk on?!

Kuala Lumpur (23.-26.04)

2009-05-02T21:18:00.000-07:00

Bussisõit Singapurist KLi oli uskumatult mugav - mõnusad istmed, ruumi palju ja suurepärane toit, vähemalt lennukiga võrreldes kindlasti. Soovitan nende linnade vahel lennuki asemel bussiga liikuda küll.

Malaisia on esimene moslemiriik, kuhu sattunud olen. Täitsagi põnev ju, aga natuke ikka nagu võõristust tekitav. Moslemid on sageli kuidagi kurjade ja ohutunnet tekitavate nägudega. Ega ma selle linnaga kuigi palju tutvuda jõudnud, mistõttu põhjapanevaid üldistusi ilmselt teha ei maksa, aga praeguse mulje kohaselt ma ses linnas üksiku valge naisena lausa elada küll ei tahaks. Mehena oleks ehk iseasi, ent sellepärast ümberlõikamist ma praegu ei kaalu.

---

Petronase kaksiktornid olid meie hotelli vahetus läheduses, aga KLis olin nii laisk kondaja-pildistaja, et mõlemad tornid korraga jäid pildile jäädvustamata. Siin siis üks...

Nagu öeldud, oli KLis rõhk rohkem seltsielul. Jälle palju noort energiat ja entusiasmi ümberringi. :)

Baaris: Mari, Anu, Taavi, Magnus

Meie vahel Mikk

Shake'idel polnud viga, nagu nägudest näete...

Taavi, Mikk, Aali (EASist), Maksim, Hendrik, Aleksander, Ene (EASist)

Kadri ja Eva BDAst Ajujahi läbiviijatena

Pärast baari üritasin magama vingerdada, aga ei läinud läbi - ei suutnud ma ikka entusiastlikele noortele lõpuks vastu panna ehk tuli ikkagi kohaliku klubieluga tutvuma minna. Probleemiks oli tegelikult ka see, et Kambodža rannalinnast tulles ei suutnud ma end suurlinna mõelda ehk osanud peoriideid-jalanõusid kaasa võtta. Ja ega mul neid siin õigupoolest eriti olegi, iseäranis jalanõusid. Aga milleks siis õed on! Sattusime hiinlaste peopaika.

Mikk ja Hendrik

Väiksed tequilashot'id

Vahepeal leidis aset ka üks intsidendike. Me Mariga liikusime poistest eespool ja ühtäkki krabati meid jõuliselt - üsna hirmutav oli. Õnneks olid poisid ka kohe platsis. Mikk astus vahele ja küsis, mis toimub, mispeale kohalik väike junnakas mees ta õlga katsus ja pakkus, et nad võiksid sõpradeks saada, ning kallas pool oma Black Label'i pudelist tema klaasi. Ehk kõik laabus. Nutikatel poistel tekkis suisa plaan, et sedaviisi tulebki jooki hankida - tüdrukud ikka ees saata.

See tahtis vist tants olla...

Jätsime poisid pittu, koduteel veel poosetasime...

Järgmisel päeval olime hästi laisad. Enne kella kolmest elamuste ja mõtete vahetamise seminari, kuhu sedapuhku mindki kutsuti, vedelesime lihtsalt hotellibassu ääres, tunde. Kui Mari põles vaatamata oma üsna korralikule Miami Beach'i krundile ikkagi ära, siis minust polnud nagu arugi saada, et päikse käes viibisin. Olen vist päiksele immuunseks muutunud, kuigi kreemi ei kasuta, eriti pruun ei ole. Pigem ikka vigisetakse mu kallal, et miks ma ikka nii valge olen. Aga olgem ausad, ega ma muidu eriti ei viitsi päikse käes lesida. Alati mõtlen, et enne teen kõik muud asjad ära ja küll ma siis lähen. Vahepeal nagu võtsin endale kohustuse, et iga päev pool tundi, aga kui üks päev vahepeal vihma sadas ehk päikse kätte kuidagi minna ei saanud, siis oli plaan ju niikuinii rikutud ning sinna ta jäi.

Magnus, Taavi, Eva, Kadri

Taavi basseinisalto Magnuse seljast

Eval-Kadril tekkis soov basseini teisele kaldale ehk meie juurde saada. Nii nad siis saidki...

Kadri võttis pikale reisile paraja koti ka kaasa.

Bassu ääres kõrgusid jälle tornid.

Pärast seminarikest, kus minagi suu lahti sain, esinedes endale ootamatult justkui Aasia konsultandina Kambodžast ehk rääkides teistele põgusalt meie elu- ja ärioludest ja hotellist, suundusime kuskile üsna linnaserva, külla AIESECist väljakasvanud e-turundusettevõttele MindValley, kus töötab palju endisi või pragusi AIESECi liikmeid üle ilma, sealhulgas Eesti AIESECi endine president Marjam, kes läks oma pojaga KLi alla aasta tagasi. Ettevõtte kahest ühe omaniku naine on ka eestlane, viimased viibisid meie külastuse ajal aga kuskil välismaal. Kuigi see krempel, mida firma promob-turundab-kirjastab-levitab, on suures osas nähtavasti paras voodoo, millesse paljud töötajad vististi usuvad, meeldis see äriidee mulle igatahes hästi. Kui inimesed siukest värki vajavad/nõuavad või kui see neid - iseäranis praegusel kriisiajal - lohutab/aitab ning asjasse uskuvad töötajad seetõttu eriliselt motiveeritud on (just selliseid sinna ka otsitakse), siis on ju igati mõistlik selle asja pealt raha teha. Mu meelest täitsa vinge!

Taavi, Mikk, Aali, Mari ja Marjam CEO juttu kuulamas - üsnagi innukalt

Argentiinlasest CEO räägib siin töötajate värbamisest ja organisatsioonikultuurist, mis olevat neil traditsioonilisega võrreldes üsna weird - positiivses mõttes, sest töötajad hindavad seda, tahavad fun'i. Seinale projitseeritud motivatsioonikomponendid olevat töötajate jaoks sellises järjestuses (kui ma õigesti mäletan): education, fun, save the world, money.

Maksim ja Magnus kehakeele järgi pisut vähem innukalt kuulamas

Arutelu vaheajal

Mikk, Marjam, Magnus

Mari tutvustas MindValley CEO-le ka oma ReUse Republic'u äriplaani ja see andis e-turunduse alast nõu. Midagi lausa põrutavalt ennekuulmatut ta välja ei käinud, aga võrdlemisi huvitav oli siiski. Esiteks, kordamine on tarkuse ema. Teiseks ja veelgi enam, tegelikult on edu saladus sagedamini just lihtsuses - kui ettevõtlus on sinu peamine kirg, siis taba see lihtne (kas või labane), mis peale läheb ja toimib, ära põe and just do it. Selline oli minu vabatõlgenduslik kokkuvõte "ajujahtijatega" koos veedetud ajast. Lisaks veelgi selgem äratundmine, et minu esmane kirg ei ole ettevõtlus siiski teps mitte. Kahjuks. Mind lihtsalt ei huvitaks äri teha mingis vallas, mis läheb küll ehk paljudele peale, aga mulle endale mitte.

Mikk, Aali, Mari, Eva

"Moepedele" (sry, õde, lihtsalt selline väljend) hilpe kinkida on iseenesest pigem nurjumisele määratud hulljulge temp, aga paistab, et minu poolt sünnipäevaks kingitud Kambodža sall sobib Marile imekombel päris hästi.

Pärast MindValley't siirdusime restorani. Kas KLis esmakordselt viibijalile on mõistlik tutvustada just argentiina kööki, on iseasi, aga mina sõin igatahes väga maitsvat pardipraadi. Selle kõrvale tellitud kõrvitsa asemel, mis kogemata lihtsalt ära unustati, sain küll tasuta hiiglama šokolaadikoogi. Katsu sa siis tervislikult toituda!

Eva, Marjam, Taist hulkumast tulnud Marko, Mikk, Mari, Ene

Pärast läksime baaridesse kondama, aga väga pikalt ma ka ei jaksanud.

Teletorn, nagu aimata võite

Järgmisel hommikul jorutasin niisama, üritades muu hulgas mitu tundi netti pääseda, kuid eriti ei õnnestunud. Kaotasin Mari ära ja Chinatown'i minek jäi katki. Õigupoolest kavatsesin siis üksi minna, aga väljas tundus sel päeval eriti neetult palav ja niiske ning pärast kohaliku söögikoha külastamist, kus paksud moslemid randmeteni taldrikutel olevatesse kuhjadesse kaevusid, nõnda et toit nende paksude sõrmede ja klotserite vahel lirtsus, kadus entusiasm ära - jah, olin sel päeval kuidagi eriliselt peps - ning suundusin hotelli magama.

Enne söögikoha külastamist sattusin lähima metroopeatuse edutul otsingul, plaanides siis veel ikkagi Chinatown'i sõita, hoopis kaksiktornide alla kaubanduskeskusse. Ma vist pole nii suurt enne näinud. Ei ostnud mitte midagi, vahtisin niisama ringi.

Stiilinäited kohalikust rõivastusest

Meie ****-hotell Corus

Kas ma just magasin, aga vedelesin paar tundi voodis ning siis suundusime plaanikohaselt kaksiktornide vahelisele sillale - 42. või 44. korrusele vist. Arvestades seda, kui keerukas neid pileteid oli saada (vaene Taavi pidi neid hankimas käima hommikul kell 7, kuigi oli siis vist alles vaevu magama jõudnud) ja et Singapuri Swissoteli supervaatega 71. korrusele pääses igasuguse vaevata, polnud tegemist enam mingi ime-erilise kogemusega, aga käidud-nähtud sai.

Enne üles laskmist näidati meile aga ka propaganda-3D-filmijuppi Petronase kompaniist, mida mul käepärast pole - ei filmijuppi ega kompaniid -, küll aga on jäädvustused meist endist...

Ja siis juba...

"Ajujahtijad" tahtsid oma seltskonnaga pilti teha, aga näe, mina trügisin ka peale - puhtalt selleks, et natuke tasakaalustada seda ilmset maskuliinset ülekaalu. Mari oligi muidu ainuke jahitšikk, kui korraldajad välja arvata.

Veel paar stiilinäidet rõivastusest

Võtsime kaksiktornide tüdrukutega neljakesi takso ja sõitsime kuningalossi juurde.

See tee viis koningalossi juurde, kuigi mitte meid. Väravad olid suletud ja kuivõrd sattusime sinna plaaniväliselt ehk olime mitte vist piisavalt kaetult riietatud ja lihtsalt ei olnud eriti suurt entusiasmi, siis metsikult ka ei üritanud sisse pääseda.

Sealt kaugelt ta paistab...

Kuningalossi juurest istusime spontaanselt hop-on-hop-off-bussi peale ja tegime linnale tiiru peale, tänu millele mingi ülevaate linnast ikka saime. Asi seegi. Pilte sõidu pealt võtta muidugi ei õnnestunud. Jah, mõnda kohta võinuks ju ka lähemalt ja seestpoolt kaeda, aga seekord jäi ära.

Õhtuks oli välja reklaamitud pool party, mis osutus pigem korteripeoks - sealjuures vägagi rahvarohkeks -, kuigi hoovi (mitte just päris ukse ees) peal oli tõesti päris mõnna bassein. Kohati oli mul tunne, et ma olen natuke liiga vana sellise asja jaoks. Eks valdav osa inimestest olidki nooremad, mis seal salata.

Maksim, Mikk, Anu, Hendrik, Mari, Mikk, Magnus

Bassu ääres oli lahedam ja mõned agaramad sinna ka jõudsid: Hendrik, Mari, Anu, Magnus

Öösel, pärast viimati nähtud basseinis sulistamist siirdusime taksodega Herkki poole - jälle kaksiktornide vahetusse lähedusse, aga meie hotellist teisele poole. Tegemist oli KLi kallimate hulka kuuluva korterelamuga, mis Eesti mõistes üsna okei hinnaga - 10 000 krooni eest kuus 28. korrusel 3-toaline täitsagi lukskorter mõnusa vaatega põhiööelutänavale + kasutusvõimalus 3. korruse vabaõhubasseinides, saunades, jõusaalis + võimalus keemilise puhase teenust tarbida.

Kahjuks, jällegi, ei suudetud seda supermiljööd - hiiglama suur välibassein tornide vahel, vaatega põhiööelutänavale - öösel pildile jäädvustada, sest ega see mitte just kaine peaga nii lihtne ka ei ole, aga uskuge, see oli kaif!

Magnus, Aleksander, Hendrik, Anu, Herkki, Mari

Aleksander, Magnus, Mari, Mikk, Herkki, Anu

Järgmisel hommikul saatsin "jahimehed-naised" tagasi Singapuri poole teele. Ise einestasin rahulikult ja läksin juhatatud poodi, mille otsimine võttis oodatust kauem, endale uusi jalanõusid hankima, mis lõpuks hämmastaval kombel kõigest 100 krooni eest ka õnnestus. Olime kokku leppinud, et lähme Herkkiga veel mingisse imevahvasse kohta lõunatama, aga aeg sai kuidagi ootamatult otsa. Lobisesime Herkki juures natuke niisama, sain ka üle pika aja netti ja jõudsin lõpuks taksoga lennukile ülinapilt.

Kambodža lennukist vaadatuna

Phnom Penhiga läks ka jälle sedaviisi, et ringi ei lonkinud ma seal mitte - õhtul mototaksoga lennujaamast hostelisse ja sealt hommikul samal viisil bussijaama. Aga läbi sõites paistab, et ega seal palju vaadata tõesti ka pole. Kuningaloss, tempel ja linnast natuke väljas Killing Field'e siiski soovitatakse ja ehk lõpuks ikka õnnestub ära käia. Pealinna turud-poed on eraldi teema, kui siit riigist midagi osta tahad.

Eestlased ja muud vandersellid

2009-05-02T20:55:00.000-07:00

Margus

Eestlane Olger ja hästi eesti keelt valdav leedukas Rimute
Jälle üks vahva paar - mulle vist kohe istub endast vanemate paaridega suhtlemine.

Nemad oskasid oma reisielamusi väga toredasti jagada, pealegi olid nad oma mitte küll veel arvukatel ega väga pikkadel Aasia-reisidel üht-teist põnevamat ette võtnud kui "keskmised turistid". Üleeile käisin nendega ka haikalast tehtud Loc-Lac'i söömas - väga hää oli - nii söök kui seltskond.

Niimoodi tervitati mind, kui eile basseinist möödusin, - ma ei kurda. Erkki, Erkki õde Gerly ja Margus

Londonlastest rõõmurullid Adam ja Clare, kes reisisid juba 6 kuud, on nüüd juba ammu lahkunud, aga peatusid meie hotellis päris pikalt, libistades baaris ikka Angkor draught'e/draft'e ja mängides kaarte ning konnates öösiti rannaski.

---

Tais elavad Saksamaalt pärit alfa-isane väidetavalt budistlik õpetaja Andreas ja tema Šveitsist pärit blond kaaslanna olid mu siinoleku ajal esimesed, kes palusid end mitte pildistada, nii et pilti mul pole. Andreas oli väga jutukas (sellal kui tema blond kaaslanna enamasti vaid noogutas), kusjuures suurem osa tema jutust oli tõepoolest ka huvitav, aga pisut pani mind siiski nuputama, kuidas läheb budistliku teistest hoolimise, teistega arvestamisega kokku asjaolu, et ta mind sugugi teisi ei tahtnud teenindama lasta ja tegelikult päris ära kurnas - hääl oli tal ka selline natuke sissepoole ja meil ju baaris ka omajagu vali muusika.

Mi(n)-mii, fi-and-chii, finii

2009-05-02T02:24:00.000-07:00

Pealkirja tõlge:

'mi(n)-mii' = 'minced meat'

('Mii' võib tähendada muidugi ka 'miss' ja veel igasugu asju, nt kui soovid kohalikule selgelt arusaadava ettepaneku teha, siis soovitatakse öelda: "Go mii rum!")

'fi-and-chii' = 'fish and chips'

'finii' = 'finished' (baaris enamasti tõusva intonatsiooni ehk küsimärgiga, saamaks teada, kas söömine/joomine lõpetatud ja võib nõud ära viia)

Ahjaa, 'massaa' on muidugimõista 'massaaž' ja 'hairleg' 'jalakarvad' - need on rannas vägagi teema.

Nii need khmeerid siin räägivad.

Karjäär baaridaamina lõppenud

2009-05-02T02:15:00.000-07:00

Üleeile oli peale volbriöö, millest siin polnud midagi kuulda (kuigi üldiselt kalduvad khmeerid tähistama kõiki kõigi rahvaste pühi, sest pidutseda on ju vahva), ja mu vanavanemate kuldpulma ja Sireti ja Margoti sünnipäeva ka minu päris viimane tööpäev baaridaamina – nii siin kui mujal ja edaspidi arvatavasti igavesest ajast igavesti, aamen. Kolm päeva jõudsin pärast reisult naasmist veel baaris olla.

Oli ju vahelduseks täitsa põnev sellist tööd teha – mis mulle kindlasti loomupärane pole, aga mis sujus mu enda arvates isegi ootamatult hästi, kuigi päris proffi must sel alal kunagi ei saaks –, kuid nüüd mulle aitab, see on end ammendanud ehk rohkem ma selle eest peale maksta ei soovi. Esmaspäeval reisult naastes kolisin ma nimelt paremasse tuppa, kui mul siin enne oli. Ehk nüüd on mu toas erinevalt varasemast ka kapp, laud, tool ja kont, vahel harva ka hästi aeglane nett. Rohkem ruumi ka ning viibin seal pealegi täitsa omaette. Mõni häda on siiski ka, nt kuivõrd seinad-uksed hästi läbi kostavad ning kajab siin kuidagi enneolematult hästi, siis jõuab nii basseinimörin, kuid veelgi enam minu seina vastas olev öine diskoteegi Utopia peotrall väga selgelt tuppa. Maksab see värk mulle kaks baaridaami kuupalka. Ei viitsinud seal vaid voodiga täidetud toas igatahes enam hallitada.

Et ülevaade ikka täiuslikum oleks, siis siin ka fotod minu praegusest pesast.

Vaated aknast välja

Ja selline on vaade mu ukse eest rõdult vihmasel õhtupoolikul...

---

Minu asemel on baaris nüüd Sukhuni (154 cm) kanadalasest peika Mike (196 cm) - väga lahedad tegelased mõlemad.

---

Ahjaa, midagi pikantset ka. Eelviimasel tööpäeval sigines mu karjäärikriglisse üks iseäranis mõrkjas-magus rosin. Kui otse öelda, sain hakkama korraliku fopaaga, õigemini lausa mitmega – suurimatega selle mu paarikuulise karjääri jooksul – ja seda veel ühe ja sama inimesega. Mitte ei saa jätta seda teile rääkimata.

Baari tulid koos üks ameeriklane ja üks inglane, välimuse järgi backpacker’id (ehk et oleks võinud ka aimata, et sellised võivad tõenäolisemalt kui teised juuksekarva lõhki ajama hakata ja sellest tulenevalt ise hoolsam olla). Esimene neist oli natuke nagu kurja ilmega, aga kuna ta mulle esiti millegagi otseselt närvidele ei käinud, ei olnud mul ta vastu ka midagi. Teised pärast ütlesid, et oli juba alguses mitme asja pärast vingunud. Noh, igatahes rääkisime nati juttu ja puha. Mingi hetk ilmus kuskilt välja Daniela, kes uuris, kas pärast tööd randa ka lähen. (Muide, ta elab ammu oma lastega meie hotellis, kui ma juhuslikult pole veel maininud.) Ma ütlesin, et ei tea, väss võib peale tulla, aga no vaatame, vahest siiski... Samas oli ka ameeriklane, et jajaa, tema tuleb ka ja tulgu mina ikka ka kindlasti. Ma jäin ikka selliseks veidi ebalevaks, et eks näis.

No ja siis mingi hetk tahtis ameeriklane arvet, mille talle kassiirilt ka tõin. Ameeriklane pistis lõugama, et arvel on rohkem kirjas, kui peaks. Mina ei osanud kohe midagi kosta, sest ega ma arvetesse tavaliselt ei süvene – arvete ja rahadega tegeleb meil kassiir. Kassiir tuli selgitama, aga asi ei laabunud. Ja enne kui ma aru sain, et tegelikult olin mina vea teinud, tegin ma ühe veel hullema veel otsa ja asi kiskus juba päris kiiva.

Nimelt on meil siin viimasel ajal erinevad happy hour’id – erinevatele jookidele erinevatel aegadel. Kuna ma arvete ega rahadega ei tegele, siis ma seda asja eriti ei jälginud. Klientide jaoks on tahvli peal kirjas. Paraku ei ole see seal kirjas just kõige paremini loetavalt ja üheselt mõistetavalt. Ja tõepoolest, klient oli mult midagi üle küsinud, mina aga ei süvenenud asjasse ja ümatasin vist „jajah” vastu, kuigi tegelikult pidanuks vastus olema „ei”. Ehk tegelikult ei kehtinud viskile ja koolale kokteilide happy hour, kuigi mina olin nagu öelnud, et kehtib, sest meil nimetatakse ühte alkohoolset jooki ühe mittealkohoolse joogiga mixer’iks, mitte kokteiliks. Jah, see ei ole iseenesestmõistetav, minu jaoks samuti ei olnud, kui siia tulin, nii et ma pidanuksin klienti paremini kuulama ja talle asja ära seletama, aga näe, ei kuulanud.

Igatahes, klient pritsis sülge ja kassiir jäi ka enda juurde ning mina ei saanud veel pihta, millest jama tuli. Muidugi oli suht ebameeldiv. Ning ma mõtlesin, et siuksega, kes paari dollari pärast skandaali korraldab – mis siis, et aina rõhutades, et asi pole mitte rahas, vaid põhimõttes –, ma välja ei lähe. Ütlesin seda ka Danielale, aga kuna mul oli juhe juba tiba koos, polnud ma absoluutselt tähele pannud, et tüüp oli tulnud Daniela kõrvale istuma ja kuulis suurepäraselt, kuigi ta polnud sugugi määratud seda kuulma! Nüüd oli juba täielik pask majas.

Kõndisin tiiru letist eemale ja sain äkki aru, mis toimub ja kus ma vea tegin. Ühest küljest oli muidugi piinlik, aga asi oli omamoodi sedavõrd totralt naljakas, et kangesti kippus kogu aeg ka naer peale tulema. Mõtlesin hirmuga, et kui ma päriselt naerma hakkan, siis on juba katastroof, mida enam mitte ühegi valemiga parandada ei saa ehk et see klient läheb ülivihaselt minema ja võib-olla peksab enne veel midagi segi ka. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning asusin siis vabandama, nagu oskasin, ja katsusin oma viga täielikult tunnistades selgitada, kuidas kõik nii juhtuda sai. Ma arvan, et tegin seda umbes 30 korda kõikvõimalikke viise katsetades. Tüüp oli ikka täiega pöördes ja karjus kõigile, et ta ei ole üldse mu peale pahane ja et tegelikult olen ma teadagi baari parim töötaja – naeratan, naeran ja suhtlen ning panen ka kõik teised seda tegema –, aga selle arvega on asi ikka täitsa pekkis ja ma olen tema tundeid haavanud ja nüüd mõtlevad kõik temast halvasti. Asi lõppes sellega, et raputasin endale tuhka pähe, nagu suutsin, ja lubasin kõigile juuresolijaile ära rääkida, et mina tegin kohutava vea, ja rääkisingi – ühele, teisele, kolmandale... – nagu oskasin, tema silma all. Siis tuli asi veel paarkümmend korda üles, enne kui jõudsime sinnamaani, et „Peace!” ja rohkem me sest enam kunagi ei räägi.

Mina sain sest kokkuvõttes ikkagi nagu positiivse süsti, sest vähemasti oli ometi midagi põnevat toimunud, itsitasin omaette ning muutusin seitse korda elavamaks ja toimekamaks, kui ma tavaliselt olen, – et mitte öelda maniakaalseks. Tööpäeva lõpuks olin surnud.

Aga poisi kulm oli hoopis enam kipras kui enne. Siiski hängib ta meie hotellis ja baaris siiani, tervitame ja vahetame mõne lause, kuigi rohkem on see pingutatud kui chill.

---

Praegu käivad läbirääkimised uue töö osas. Ma pigem ei usu, et huvid ja soovid vastastikku kokku saame kõlama ehk et tõenäoliselt lendan 15. mail ikka Eestisse, aga päris kindel see ka ei ole. Katsun teid kursis hoida. Praegu olen ise ka ooterežiimil. Vähemalt, nagu näete, on mul natuke aega teile kirjutada

Kuldpulm

2009-05-02T02:13:00.000-07:00

Kas Sina suudad ette kujutada, et oleksid kellegagi 50 aastat abielus?! Mulle tundub, et see on praegusel ajal juba isegi kujuteldamatu, muust rääkimata, minu jaoks küll.

Igatahes, nii uskumatu, kui see ka pole, oli minu vanavanematel üleeile kuldpulm. Vaaooo, eks! Sest tegelikult on selline saavutus imetlus- ja kadestamisväärne. Seda ei suuda mina ega ilmselt ka mitte keegi teine minu lähimast suguvõsast järele teha. Pole vist isegi selliseid sõpru, keda sellises vägitükis oskaks kahtlustada...

Kiiksuga, nagu kogu mu perekond on, pidasin mõistlikuks kingituseks saata vanavanematele mingi kohalik alxijook, kus sees kobra, kel tolkneb lõugade vahel pirakas skorpion. Muutusin pärast isegi murelikuks, et äkki on mu nali kohatu. Vanaema jutust sain aru, et kuigi vanaisa, kel praegu tervisega probleeme ja kes oli igasugu rohtude mõju all, ei saanud muidu täpselt aru, mis toimub, sai ta sellest küll aru, et kui on pudel, tuleb see lahti korkida ja asja kallale asuda. Aga võta näpust, vanaema ei lubanud mitte. Heh, kas me sellist kuldpulma tahame!

Pelgan küll imalaks muutuda, aga mu vanavanemad on mulle väga tähtsad ja armsad. Õigupoolest on nad mulle rohkem vanemad kui mu pärisvanemad, kellega mul on teistmoodi suhted. Vanaema-vanaisa, kalli teile!